Seadusemuudatus ajab Eesti turult minema

Riigikogu võttis kevadel vastu apteegiturgu reguleeriva seadusemuudatuse, mille tulemusel ähvardab ligi pooli Eesti apteeke sulgemine. Jutt käib enam kui kahesajast apteegist, mis peavad seaduse kohaselt 2017. aastal oma tegevuse lõpetama seetõttu, et kuuluvad ravimite hulgimüüjatega samasse kontserni.

Ilmselt on seaduseandja siiski lootnud, et sulgemisi ei tule ja suluseisu pandud firmad saavad apteegid kas või ebasoodsatel tingimustel maha müüa. Õiglasest turuhinnast ei saa seejuures unistadagi, sest seadus välistab ostuvõimaluse enamusele ravimisektoris tegutsevatele ettevõtjatele. Lootuse mõistlikule tehingule välistab ka asjaolu, et ostja teab müüja sundseisust – sulgeda või müüa. Sisu poolelt saab seda protsessi võrrelda sundvõõrandamisega. Kui põhjendatud sundvõõrandamise puhul on sihiks enamasti riiklik arenguprioriteet, siis praegusel juhul jääb eesmärk arusaamatuks, puuduvad otsust toetavad analüüsid ning pädevad emotsioonivabad argumendid. Kindlasti muudab aga sunnitud võõrandamine apteegituru läbipaistmatumaks, sest võidavad ettevõtjad, kelle omandistruktuur on ebaselge või varjatud.

Lisaks terendavale massilisele apteekide sulgemisele või sundvõõrandamisele pole juba praegu võimalik hulgimüüjatele kuuluvatel apteegikettidel avada või osta uusi apteeke ning kolida olemasolevaid. End ettevõtlusvabadusega reklaamiv riik võttis sisuliselt vastu seaduse, mis aheldas hulgimüüjad vabakäiguvangideks. Samasse gruppi kuuluvaid hulgimüüjaid ja apteeke karistatakse selle eest, et nad on uskunud stabiilsesse ettevõtlus- ja investeerimiskeskkonda ning maksnud riigikassasse kümneid miljoneid eurosid maksuraha.

Ravimite hulgi- ja jaemüügi lahutamise põhjendustena on esitatud argumente hindade alanemise ning sortimendi laienemise ootuses, samuti apteekide sõltumatuma tegutsemise kuvandis.  Paraku ei ole sortimendil ja hindadel apteekide omandipiiranguga mingit seost. Tänased riigi kehtestatud reeglid tagavad Eesti patsientidele juba praegu kõikide nende ravimite kättesaadavuse, millele ravimitootjad on saanud müügiloa ja mida Eesti turule tuuakse. Hetkel kehtivate madalate juurdehindluste puhul on ka käitleja-poolne hinnalangus illusoorne. Pigem väheneb turul tervikuna ravimitega seotud kompetents, sest välja süüakse pikaajalise kogemusega ettevõtted. Seega ootab lähitulevikus apteegiturgu ees kvaliteedilangus ning hästi toimivate apteekide sulgemine.

Kui võiks arvata, et Riigikogu on lähtunud oma otsuses läänemaailma kogemusest, siis on seegi eeldus ekslik. Paljud Euroopas või üleilmselt tegutsevad ravimite hulgimüüjaid omavad ka apteeke. Tegu on enimlevinud mudeliga, mida Eesti seadusloome on otsustanud lokaalselt lammutada. Kuna Euroopa suurimad hulgimüüjad ja apteegid on omavahel integreeritud, siis on nüüdseks Eesti apteegiturg suletud rahvusvahelisele kompetentsile ning võimalikele investeeringutele. On naiivne loota, et konkurentsi elimineerimine parandab ravimite kättesaadavust ja alandab hindu. Vastupidine tagajärg on oluliselt tõenäolisem. 

Kahtlemata on sundseisu pandud ettevõtjal võimalus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui vastuvõetud ravimiseadus on vastuolus Eesti põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusaktidega, rikub ettevõtlusvabadust, võrdsuspõhiõigust, omandiõigust, kapitali vaba liikumist ning erinevaid rahvusvahelisi lepinguid, on kohtuvõidu eeldusi küllaga. Paraku võtab erinevate kohtuastmete läbikäimine aega aastaid. Ettevõtja on kõik need aastad sunnitud tegutsema piiratud ja ebakindlas keskkonnas ning peab kulutama sadu tuhandeid eurosid, et ennast riigi ootamatu ja arusaamatu otsuse eest kaitsta. Palju mõistlikum oleks see raha paigutada apteegisektori arengusse.

Loomulikult tekitab riigi käitumine küsimusi. Näiteks: kes sellest muudatusest kasu saab? Kas väikest maa-apteeki pidav proviisoriproua võidab? Kas apteegikülastaja hakkab  saama paremat teenust? Kas ravimite kättesaadavus paraneb? Kas hinnad langevad? Kõigile nendele küsimustele saab juba eos vastata eitavalt ning seepärast oleks apteekide sundvõõrandamise  nõude tühistamine vastutustundlik otsus nii Eesti patsientide kui ka Eesti investeerimiskeskkonna tervise huvides.