Ametnikule preemiaks riigivõlakirjad

Karmis konkurentsis karastunud erasektori inimestele ei pea reeglina selgitama, et raha ei kasva puu otsas. Nad mõistavad väärtuse loomise protsessi ning teavad, et tööandja käekäigust sõltub otseselt isiklik sissetulek. Paljud edukad firmad on sisse seadnud motivatsioonisüsteemi, kus hea töö eest pakutakse töötajatele ettevõttes osalust. See suurendab lojaalsust ja pühendumust ning parandab äritegevuse efektiivsust.

Hoopis teistsugune maailmapilt ja mõttelaad vaatab meile vastu valitsussektori asutustest, mille palgalehel on juba iga viies Eesti tööealine elanik. Üksikutele eranditele vaatamata nähakse heades ettevõtjates kulakuid, keda tuleb iseenda ebaefektiivsuse finantseerimiseks üha kõrgemalt maksustada. Vähesed ametnikud tajuvad või vaevuvad süvenema, millise töö, vaeva ja riski hinnaga firmade eeskujulikud tulemused on saavutatud. Selline suhtumine on lühinägelik ja hukutav, sest etatism ei ole suund, kuhu üks edukas riik peaks püüdlema.

Tugevate erasektori ettevõtete võtmeisikuid panevad sihipäraselt eesmärgi suunas liikuma soov end erialaselt teostada, detailselt sõnastatud tegevuskava ning motivatsioonipakett. Kui erasektor keskendub kohtuniku avavile kõlades rünnakule, nuputades taktikaid, kuidas võit koju tuua, siis valitsussektor on fookuse asetanud kaitsele, kus keegi ei taha oma ametikoha kartuses liigseid riske võtta. Nii mängitaksegi seal ilma ründajateta parimal juhul vaid viigi peale.

Olukorra parandamiseks tuleb vahetada treenerit ning muuta mänguskeemi, et ettevõtjate loodud kapitali ümberjagamise protsessilt keskendutaks riigi erinevatel tasanditel väärtuse loomisele. Eesmärgi saavutamiseks peab korrastama valitsussektori võtmeisikute motivatsioonisüsteemi, et viia riigi ja kohalike omavalitsuste efektiivsus erasektoriga võrreldavale tasemele.

Kuidas seda teha? Me ei saa rakendada ettevõtluses end edukalt tõestanud optsiooniskeeme, sest riigil ei ole aktsiaid. Küll on aga täiesti võimalik seada valitsussektori juhtfiguuridele personaalsed majanduslikud eesmärgid, mille edukal täitmisel premeeritakse neid ametiaja lõppedes riigivõlakirjadega kuni ühe aastapalga ulatuses. Võlakirjad võiksid olla kolme aasta pikkused ning neid saaks koos kogunenud intressidega lunastada perioodi lõppedes, kui selle aja jooksul pole toime pandud ühtegi ebaväärikat tegu.

Valitsussektori võtmeisikute scorecard'il peavad olema numbriliselt lihtsasti mõõdetavad näidikud, mis on suunatud riigi ja rahva elujärje paranemisele. Kesksel kohal asugu seal majanduskasv, eelarve tasakaal, elatustase, riigi ja kohalike omavalitsuste võlatase, era- ja valitsussektori töötajate suhtarv, tööpuudus ning iive. Need mõõdikud toovad mängupildis kaasa muutuse – valitsussektor hakkab vaikselt liikuma kaitsest rünnakule, sest viigi peale mängimine ei motiveeri enam kedagi.

Ettevõtjast saab ametniku parim sõber, kellega koos otsitakse võimalusi majanduskeskkonna parandamiseks. Tekib motivatsioon maksumaksjate raha ebaotstarbekohase kasutamise vähendamiseks, sest penoplastist Ülemiste vanake ning uisutav Superman toovad isiklikule teenistuslehele vaid armutul hulgal miinuspunkte. Paraneb poliitiline kultuur ning koalitsioon ja opositsioon ei hääleta teineteise häid ideid maha üksnes seetõttu, et need on konkurendi omad. Kõige selle tulemusena teenitakse inimeste mõttemaailma muutmisesse paigutatud üks euro võimendusega tagasi.

Läänemaailmale järele jõudmiseks peab Eesti võtma endale sihiks viieprotsendilise majanduskasvu ning looma tingimused, et keerukat eesmärki saavutada. Mitme muutujaga võrrandi lahendamist tuleb alustada nooremate inimeste valitsussektorist erasektorisse võõrutamisega. Noored kohanevad kiiremini. Nad on õppimisvõimelisemad ja ambitsioonikamad. Miks mitte motiveerida neidki riigivõlakirjadega äridesse suunduma?

Aastas võiks riik emiteerida kuni 20 miljoni euro eest võlakirju ning ahvatleda 2000 alla 40aastast valitsussektori töötajat 10 000 euro eest erasektorisse suunduma. Antud summa ulatuses kantakse riigivõlakirju inimese väärtpaberikontole juhul, kui ta kolme aasta möödudes endiselt erasektoris töötab. Uute inimeste valitsussektorisse värbamist kontrolli all hoides liigume nii järjekindlalt efektiivsema ja jõukama ühiskonna poole.

See oleks hea tehing mõlemale osapoolele. Riik teenib võlakirjade emiteerimiseks vajaliku raha alanenud palgakulu arvelt vähem kui aastaga tagasi. Noorel tekib aga selge motivatsioon end äris proovile panna. Mida enam on meil inimesi erasektoris, seda kiiremini kasvab Eesti majandus ning üldine heaolu. Ainult nii suudame oma riiki väärikalt üleval pidada ning hoolitseda ka ühiskonna nõrgemate liikmete eest.