Vaja on päris diskussiooni

Eesti viimaste aastate majanduslikku arengut iseloomustab reaalse majanduspoliitilise diskussiooni puudumine. Omamoodi surnud ringi on ennast lukustanud nii valitsus kui ettevõtjad – esimene ignoreerib järjekindlalt teise osapoole sisulisi ettepanekuid, teised omakorda tembeldavad pea kõik elluviidavad sammud ettevõtjavaenulikuks. Kõige selle taustal hääletavad töövõtjad oma jalgadel järjekindlalt ennast piiri taha, süvendades aegamööda paljusid majanduse struktuurseid probleeme.

Iseenesest on platvorm stabiilse ja jätkusuutlikku majanduspoliitika elluviimiseks olnud soodne, sest viimased kümmekond aastat on juhtiva võimuerakonna rolli kandnud parempoolne Reformierakond. Samas just on valitseva partei üleolev suhtumine jätnud reaalse väljundita diskussiooni teised osapooled – ettevõtjad ja nende esindusorganisatsioonid ning valijate põhihulga moodustava töövõtjad.  Selles valguses saab jooksvat kümnendit käsitleda käestlastud võimalusena.

Elu on näidanud, et klammerdumine ühe pikaajalise maksupoliitilise sammu külge – tulumaksumäära alandamine kunagiselt 26%-lt 20%-le – ei ole riigivõimule kaasa toonud ülemäära palju tunnustust. Tegemata riigireformi taustal on ärajäänud tulumaksulaekumisi saatnud paljud kiirkorras jõustatud ning meelehärmi tekitanud maksumuudatused – aktsiiside ja keskkonnatasude pidev tõstmine, käibemaksumäärade tõstmine, sõiduautode käibemaksustamise muutmine, üle 1000euroste ostuarvete deklareerimine jne. Tänast majanduspoliitilist diskussiooni ilmestabki kõige paremini vahest tõik, et ministri audientsile pääsevad ettevõtjad ei leia enam paremat teemat jutuajamiseks kui käibemaksudeklaratsiooni lisa üle kurtmine.

Pikaajalise majandusarengu planeerimine eeldab sisulise diskussiooni taastamist, kus osapooled on valmis dialoogiks, järeleandmisteks ja kompromissideks. Ideid Eesti majandusarengu edasiviimiseks on esitatud mitmesuguseid – sotsiaalmaksu reform või maksumäära alandamine, sisserände piirangute lõdvendamine, kutsehariduse ümberkorraldamine, riigivõlakirjad ning nende abil finantseeritavad projektid, riigireform, maksuameti sammud pettustega võitlemisel jne. Kõik need on väärt arutamist, paljud neist väärt elluviimist, kuid selleks on need arutelude käigus vaja prioriseerida.

Diskussiooni tekkimiseks on esmalt vaja pikemaajaliste konkreetsete eesmärkide kokkuleppimine. Valimislubadused nagu „Inimeste Eesti“ või „Uus Põhjamaa“ jäävad abstraktseks – need on vaja viia konkreetsete ja objektiivsete mõõdikute tasandile. Seejärel tuleks juba kõik nii lühiajaliselt kui keskpikas perspektiivis majanduslikku ja sotsiaalset arengut mõjutavad seadusemuudatused sisuliselt läbi arutada. Senine formaalne eelnõude kooskõlastamine tuleb kindlasti asendada juba varases faasis põhjalikuma ning laiemas ringis läbi viidud mõjuanalüüsiga.

Heaks märgiks diskussiooni tekkimisest on hiljutine maksukorralduse seaduse muudatuse eelnõu vastuvõtmine riigikogus, millega sätestati põhiprintsiibina minimaalselt kuuekuuline periood maksumuudatuste vastuvõtmise ning jõustumise vahel. Nüüd tuleb läbirääkimiste lauale tõsta järgmised teemad. Paljud väljakäidud ideed Eesti arengu edasiviimiseks on väärt arutamist. Palju halvem on sisulise diskusiooni puudumine. Edukas Eesti saabki alata just selle probleemi teadvustamisest.