Maale kooli!

Põhikooli haridus paneb kõigele aluse. Lapsevanem, kes peab oluliseks oma lapse käekäiku, mõtleb sellele juba varakult. Konkursid eliitkoolidesse on selle elavaks näiteks. Samal ajal püütakse leida lahendust maakoolide tühjenemisele. Pered kas kolivad maalt ära või veavad oma lapsi kaugematesse ja suurematesse koolidesse.

Lapsevanemal on praegu võimatu objektiivselt hinnata põhikooli taset. Nutikam lapsevanem küll ehk viib läbi iseseisva andmete analüüsi hariduse infosüsteemis ehis ja analüüsib nt põhikooli lõpetajate keskmisi hindeid ja õpingute jätkamise protsenti gümnaasiumis, kuid see ei ole lahendus.

Lahenduseks oleks 6. klassi tasemetööde ning 9. klassi lõpueksamite baasil samaväärsete edetabelite koostamine nagu see toimib gümnaasiumite puhul. Jah, edetabelite koostamine ei ole kõiki aspekte arvestav, kuid mõista tuleb lapsevanemat – praegu saab ta kooli valiku otsuse teha ainult gümnaasiumi tulemuste põhjal.

Kuid esmatähtis on maakoolide õppekvaliteet. Lapsevanem vajab kindlust, et õpitulemused ei ole ülehinnatud, sisehindamised kajastavad toimuvat objektiivselt ning lapsel on võimalik valida oma edasist õpingute teed. Kvaliteet tuleb koolijuhi ja pedagoogide kaudu. Õpetajaid on aga puudu, eriti häid õpetajaid, kes on selleks ametiks sündinud. Samas toodab Tallinna Ülikool õpetajaid igal aastal, kui kutsetööle ei suundu just väga suur osa lõpetanutest. Siin tuleks aga rakendada õppekulude tagasinõudmist: riigieelarvelisel kohal õpetaja erialal ülikooli lõpetanu, kes ei asu teatud aja jooksul peale ülikooli lõpetamist õpetajana tööle, peab õppekulud teatud aja jooksul tagasi maksma.

Õpetajate rotatsioon koolide vahel avardaks kindlasti rakendatavate meetodite valikut ja värskendaks kooli sisekliimat. Kuid õpetaja palk on madal. Kui ta ka oleks valmis panustama haridusvaldkonna arengusse ja kolima mõneks aastaks teise linna või külla või üldse teise Eesti otsa, siis finantsiliselt ei ole see võimalik, see tähendab uue kodu soetamist või üürimist, töö leidmist kaasale, lastele lasteaiakoha ja kooli leidmist.

Ühendame programmid „Tagasi kooli“ ja Maale elama“ ning programmi „Maale kooli“. Programmi sisuks on luua maakooli minevale õpetajale kaitseväelaste roteerimise süsteemiga analoogne süsteem. Õpetaja, kes programmiga liitub, saab riigi poolt eluaseme rendiks rahalist tuge või pakub eluaseme kohalik omavalitsus. Kaitseväes on eri asukohtadesse teenistusse saatmine toiminud selliselt juba aastaid. Pered kolivad, tugisüsteem toimib. Sellise programmi rahastamist peab korraldama riik ELi meetmeid kasutades.

Õpetaja motivatsioon on endale ja oma lastele parema elukeskkonna pakkumine, kui seda on suurlinn. Kui riik suurendaks kas või väikese koefitsiendiga programmiga liitunud õpetajate töötasu, oleks see oluline lisamotivaator.

Programmi lisaargumendiks on asjaolu, et hariduslike erivajadustega laste arv kasvab statistika kohaselt jõuliselt. Samas on abi vajava lapse probleemide põhjuseks sageli kodune olukord, konfliktid koolis või sõpradega vms mitte-meditsiiniline probleem. Keskkonna vahetamisel lapse tervis üldjuhul taastub ja õpitulemused paranevad. Õpitulemuste läbipaistvuse ja võrreldavuse ning õpetajate kvaliteedi ja arvu tõstmisega maakoolides suudaksime pakkuda vanematele, kes täna otsivad võimalust oma lapsele pakkuda väikest klassi (mitte väikeklassi rehabilitatsioonikomisjoni mõistes) lahendust. Seega suureneks maakooli ümbruses elanike arv nii õpetaja kui uute õpilaste/elanike näol.

Loomulikult ei taga loodav programm lapsevanematele töökohta maal. Töökohtade loomisest maapiirkondades ja võimalikest meetmetest räägivad kõik parteid. Kuid ilmselgelt saaks välja pakutud lahendus esimeses osas aidata tõmbekeskuste ümbruses asuvaid piirkondi, kus lapsevanema töökoht jääks kuni tunniajase sõidu sisse. Kuid antud kriteeriumi järgi kataks tõmbekeskuste ümbrus enamuse Eestimaast. Ning kui fantaseerida, et valimiste propaganda käigus antud lubadused, investeerida alanud EL finantseerimisperioodil transpordivõrgustikku, oleks „Maale kooli“ programm juba kinnitatud.