Riigihanked vajavad 6 muudatust

Seaduses ei ole kehtestatud konkreetseid nõudeid sellele, kas hankija peab võitja väljaselgitamisel võrdlema pakkumuste maksumusi koos käibemaksuga või ilma. Seepärast kasutavad paljud hankijad võimalust võrrelda pakkumisi koos käibemaksuga, mis seab eelisolukorda käibemaksu kohustuseta pakkujad. Tõepoolest, riigihanke korraldamise üldpõhimõte sätestab, et hankija kohustus on kasutada rahalisi vahendeid säästlikult ja nii võib olla kogukulu hankija end jaoks väiksem. Kuid just nimelt vaid hankija enda jaoks. Riigile võib see olla kallim. Kuna käibemaksukohuslasest ettevõtja peab oma pakkumise hinnale lisama 20% maksu, siis võib tegelikult odavam teenus lõpphinna poolest muutuda kallimaks kui sellise kohustuseta organisatsiooni kallim teenus. Samas hinnale lisatud käibemaksu ei küsi ju pakkuja endale - see läheb otse tagasi riigikassasse. Võrdlema peab käibemaksuta hindu – selle maksu arvestamine lõpphinna sisse ei ole pakkujate võrdne kohtlemine, ega ka riigile majanduslikult kasulik.

Reeglina saab riigihangetes hankija otsust võitja osas vaidlustada kümne päeva jooksul. Sel perioodil ei tohi hankija veel võitjaga lepingut sõlmida, sest keegi võib leida, et tema õiguseid on rikutud. See ei kehti aga lihthangetel. Olen osalenud lihthankel, kus riigihangete registrisse on pandud välja otsus võitja kohta ja kõigest tund hiljem juba teade võitjaga lepingu sõlmimisest. Juriidiliselt on kõik korrektne. Lepingu sõlmimine aga tähendab, et hankemenetlus ongi lõppenud, ja edasi võivad teised asjaosalised oma õigusi kaitsta mitte enam vaidlustuskomisjonis, vaid ainult kohtus, ja kuna leping on juba niikuinii läinud, on igasugune kulukas vaidlus üsna mõttetu.

Aegajalt tühistatakse riigihange põhjendusel, et kõik esitatud pakkumised ületasid hankeks planeeritud eelarve. Jääb arusaamatuks, miks hankijad ei ütle hanke teates oma rahalised võimalused välja, et selliseid olukordi välistada. Tihti ei paljastata seda saladust ka pakkujate päringute peale menetluse käigus. Kui raha on eesmärkide saavutamiseks planeeritud liiga vähe, siis jätaksid ettevõtjad pakkumised esitamata, ja säästaksid oma kallist aega.

Raamlepingud üldjuhul ei piira hankija võimalust viia samas valdkonnas hankeid läbi ka lepingust väljaspool. Kuid sellise võimaluse kasutamine peaks olema siiski erandlik ja põhjendatud, sest muidu on see vastuolus raamlepingu olemusega. Raamlepingu mõte on säästa maksumaksjate raha sel moel, et iga uue hanke läbiviimisel ei alustata taas kogu kulukat hankeprotsessi nullist, vaid hange viiakse läbi eelnevalt kvalifitseerunud pakkujate vahel. Erandlikel juhtudel, kui hange tehakse siiski väljaspool raamlepingut, peaks hankijal olema kohustus teavitada oma sama valdkonna raamlepingu partnereid, kuna seadusest tulenevalt peab hankija tagama olemasoleva konkurentsi efektiivse ärakasutamise riigihangetel.

Vaidlustuskomisjonis (VAKO) vaidlemisel tekkivad õigusabikulud jäävad praegu pakkujal enda kanda ka siis, kui kaotajaks pooleks on hankija. Sellist vaidlust peetakse seadusesilmis nii „lihtsaks“, et ettevõtja peaks suutma end ise kaitsta ja õigusabi kasutamine ei olevat vajalik. Ometi tuleb just VAKOsse vaidlema minnes tegutseda kiiresti ja professionaalselt, sest aega vaide koostamiseks on vaid loetud päevad. Samuti on hankija esindajateks teiselpool lauda reeglina professionaalsed juristid. Kuna vaidleja peab eelnevalt maksma kopsaka riigilõivu, siis ta ei saa riskida sellega, et jääb kaotajaks oma seisukohtade nigela juriidilise esituse pärast. On loomulik, et ka tema palkab juristi, et vaidlevad jõud oleks võrdsed.

Kui ehitusettevõtted kurdavad, et võitjaks ei tohiks olla pelgalt madalaim hind, siis paljudes teenuse hangetes annab hind vaid paarkümmend protsenti lõpphindest ja võitja määrab pakkumuse sisuline osa. Sisulise hindamise komisjoni subjektiivse hinnangu läbi selgub hanke võitja ja liigub mingis suunas suur summa maksumaksja raha.

Isegi kui hankijal on olemas sisekorra eeskirjad oma hangete läbiviimiseks, siis nende vastu eksimine ei ole seaduse rikkumine. Seega võib põhimõtteliselt mitme miljoni väärtuses hankelepingu saatuse otsustada vaid üks inimene, kes võib olla ebapädev või lausa kallutatud oma otsuses, ja seadust ei olegi rikutud.

Tuleks kehtestada mingid nõuded ka hindamiskomisjonidele, kasvõi näiteks minimaalselt kolme liikme olemasolu. Isegi kui hindamiskomisjoni otsused on vaid soovitusliku iseloomuga juhatusele, võib eeldada, et juhatus võtab soovitust üks-ühele. Samuti peaks hankijal olema kohustus avaldada sellise suure mõjujõuga hindamiskomisjoni koosseis. Minule on keeldutud avaldamast hindamiskomisjoni koosseisu ja isegi liikmete arvu, kui mul tekkis põhjendatud kahtlus, et hindas vaid üks inimene. Riigihanked peavad olema läbipaistvad ja kontrollitavad.

Praegu jääb mulje, et riigiasutustes ei vastuta keegi reaalselt oma vigade ja õigusvastaste otsuste eest. Kui seaduserikkuja peaks ise kasvõi osaliselt tema poolt riigile tekitatud rahalise kahju korvama, siis see pidurdaks ametnike soovi juriidiliste piiride peal mängida, lootuses, et skeemitamine läheb läbi ja keegi ei vaidlusta.