Seadusloome halb eeskuju

Viis aastat tagasi otsustati, et maapõueseadust tuleb muuta. See oli ajale jalgu jäänud ning muudatusi põhjendati valdkonnaga seotud regulatsiooni korrastamise ning ajakohastamisega ning mõningate seniste maapõueõiguse põhimõtete muutmisega.

Keskkonnaministeeriumis kääriti käised üles ja asuti tööle. Kui eelmisel aastal esialgne eelnõu versioon valmis, kaasati loomulikult ka huvirühmad, kes said arvamust avaldada ja ettepanekuid teha. Suuri põhimõttelisi muudatusi seaduseelnõu siis ei sisaldanud.

Seejärel saabus kümnekuuline vaikus. Eelmise riigikogu koosseis oli oma ametiaega lõpetamas, siis tulid valimised ja uue valitsuskoalitsiooni moodustamine. Loogiline, et poliitiliselt tundlikku kaevandamisteemat ei saa sel ajal avalikkuse ette saata.

Õige aeg saabus suve alguses, kui eelnõu saadeti kooskõlastusringile. Seletuskiri ilusasti juures, nagu peab.

Kümne kuuga oli aga ministeeriumis lisatud eelnõusse paar põhimõttelist põlevkivi kaevandamist puudutavat muudatust. Kadunud on kaevandamise aastane 20 miljoni tonni piirang ning kaevandamismahtude suuruse üle hakkab eelnõu kohaselt riigikogu asemel otsustama valitsus. Uudishimulik eelnõuga tutvuja nende muudatuste põhjuste ja tagamaade kohta seletuskirjast midagi ei leia. Suurt tarka ei oska selgituseks öelda ka ei keskkonnaminister ega riigikogu keskkonnakomisjoni esimees.

Selge, et ega poliitik ei peagi kõikides küsimustes detailideni kursis olema. Kuid arusaamatu on, kuidas muudatustest ei tea mitte midagi mitmed eelnõu koostamisse kaasatud huvirühmade esindajad.

Õhku jäävad laiemad küsimused. Kuidas meil seadusi koostatakse - millised muudatused räägitakse kõigi huvigruppidega läbi ja millised mitte? Miks jõuavad kellegi, seekord siis kaevandaja huvidest lähtuvad muudatused otse ja vaikselt eelnõusse?