Kui suurt pinget peab suutma taluda?

Viimasel ajal on olnud mul põhjust ja võimalust lugeda tööportaalide töökuulutusi. Paljudes töötaja otsinguteadetes on kandideerijale esitatavate nõudmiste loetelus märgitud, et antud tööpostil peab olema kõrge pingetaluvus. Ühes tööpakkumises nõuti lausa kõrgepinge taluvust ja see ei olnud elektrotehnika valdkonna töö.

Pidevalt seda nõudmist lugedes hakkas painama mõte: huvitav, mida selle „kõrge pingetaluvuse“ all mõeldakse. Sõnaga „pinge“ seostuvad mul eelkõige põhikooli füüsikatunnid ja meenub definitsioon: pinge on füüsikaline suurus, mis iseloomustab kahe punkti vahelise elektrivälja tugevuse erinevust ning määrab ära, kui palju tööd tuleb teha laengu ümberpaigutamiseks ühest punktist teise. Pinget mõõdetakse voltides seadmega, mille nimi on voltmeeter.

Tekib küsimus, et kui ettevõtetes mõõdetakse kõike numbrinäitajates ja pinget on võimalik numbriga väljendada, siis võiks juba töökuulutusse panna kirja, kui suurt pinget taluma peab.

Kuid nali naljaks. Saan ju aru küll, et mõeldakse psühholoogilist pinget. Tahes-tahtmata hakkab aga painama küsimus, kas ma ikka tahan kandideerida ametikohale, kus pidevalt on pinge laes. Teada ju on, et stressisituatsioonides toodetakse inimese kehas hulgaliselt keemilisi aineid, mis on vajalikud stressiolukorras toimetulekuks. Need ained jäävad organismi veel pikaks ajaks. Pidevate pingeseisundite korral võivad häiritud keemilised protsessid kehas viia ka füüsiliste vaevuste tekkeni, arvavad arstid. Stressis organism valmistub nn ellujäämise olukorra lahendamiseks, käivitades "võitle või põgene" olukorra.

Olen olemuselt sõnausku ja seetõttu lahkaks seda väljendit ka keeleliselt. Kui juba esimene sõnapaar „kõrge pinge“ ei tekita kuidagi positiivseid tundmusi, suurendab kolmas sõna „taluvus“ nõudmiste reas ebameeldivaid aistinguid veelgi. Tegu on negatiivse konnotatsiooniga väljendiga. Eesti keele seletav sõnaraamat seletab sõna „taluma“: vastu pidama, välja kannatama, sallima. Tekib küsimus, kas tööl peab tegelema millegi üleelamisega ehk ebasoodsates tingimustes vastu pidamisega?

Arvan, et kõik personalijuhid, kes esitavad tööle soovijale kõrge pingetaluvuse nõude, võiksid mõelda selle tähendusele. Kui töökeskkonda analüüsides tekib neil siiski tunne, et nende ettevõttes peavad vastu ainult raudsete närvide ja stressis karastunud inimesed, siis peaksid nad juhtkonnale probleemist teada andma ja otsima lahendusi.

„Hea töö algab heast enesetundest“ – see lause on jäänud meelde Anu Virovere koolituselt, kus mul oli kunagi rõõm osaleda. Olen temaga igati nõus, sest pidevas stressiseisus ei ole võimalik oma täit potentsiaali rakendada. Negatiivsed emotsioonid lihtsalt väsitavad ära.

Samas ei taha ma öelda, et tööl peaks igasugune psühholoogiline pinge puuduma. Igas valdkonnas ja igas töös on kindlasti olukordi, mis tekitavad pingeid. Ajutine stressiolukord võib osutuda ka positiivseks, sest mõõdukas pingeolukorras hakkamasaamine pakub enamasti pigem rahuldust, suurendades motivatsiooni.

Seega peakski eristama nn positiivset ja negatiivset stressi, nagu arvavad psühholoogid. Esimene on edasiviiv jõud, teine aga pikaajaline ja pidev seisund, mis põhjustab läbipõlemist ja vähest tööviljakust. Lühiajalisi pingeolukordi võiks seega nimetada töökuulutustes pigem väljakutseteks valmisolekuks. Iga tööandja võiks mõelda, kas ta pakub töötajatele väljakutseid või läbipõlemist. 

Autor: Rein Palosaar, ETV Maahommik saatejuht