Ettevõtja vabaks!

Ettevõtja all mõtlen eelkõige väike- ja kesktaseme ettevõtjat. Neid, kes inimestele põhilise töö ja sissetuleku annavad. Ja riigile maksud. Üksikud suured haid ujuvad alati omasoodu. Need ei loe mu raamatuid, need loevad ainult raha. Ja las loevad.

Ent kui läheneks asjale loovalt? Mõnusalt. Kui teeks niimoodi, et tööline deklareerib oma tulud ise otse riigile ja maksab nende pealt ise maksud. Ettevõtjale ei jääks tööjõu asjus muud vastutust kui tööks vajalike tingimuste loomine ning palgapäeval töölisele kokkulepitud palgasumma üle kandmine. Null stress, mitu korda lihtsam raamatupidamine.

Miks peab ettevõtja täie mõistuse juures vastutama töölise eest oma naha ja karvadega? Miks peab tööjõud ettevõtjale üldse koormaks olema. Las tööline, iseseisev inimene, vastutab enda eest ise. Saabki kodaniku ja riigi suhte tugevamatele alustele. Ettevõtjalt koorem seljast maha – ja siis võiks tõepoolest mõelda dividenditulude sotsiaalmaksustamisele. Miks mitte.

Ega ettevõtja väga vastu olekski. Aga dividendide sotsiaalmaksustamine viimati Äripäeva välja pakutud kujul oleks järjekordne kruvi väikeettevõtja kannikasse. Seal pole enam kohta kuhu seda keerata.

Suurematele ettevõtetele poleks aastas kuni 20 000 euro suuruse dividendisumma pealt sotsmaksu maksmine miski kohutav asi. Aga kust need suurettevõtted tulevad? Mitte munast, vaid väikeettevõtetest, millistele on antud võimalus kasvada. Väikestele on seda paljuvõitu. Las kasvavad suureks, ja siis hakkavad dividendide pealt maksma.

Eeldades inimeste seaduskuulekust ei muutuks pealtnäha ju midagi. Peale selle, et riigil tuleb inimese eest otse vastutama hakata. Ja vastupidi. Toompea ette registreeritaks ehk aastas rohkem meeleavaldusi. Poliitikul tuleks inimesega päris asjadest rääkima asuda ja mingist julgeoleku ja kliimakvootide jurast ainuüksi ei piisaks.

Aga ettevõtlusse astumine muutuks atraktiivsemaks ja vähem riskivabaks. Ja veel kord – mida rohkem on ettevõtlust, seda on rohkem töötegijaid. Ja seda rohkem on raha. Ja ettevõtjad saaks tegeleda oma põhitegevuse, kasumi teenimise, mitte riigi ja tööliste vaheline peksupuhver olemisega. Raha on juurde vaja, olemasoleva ümberjagamisest ei piisa. Mäkkdoonalds viib iga ampsuga raha riigist välja, samas kohalik, metallkonstruktsioone tootev ja neid Euroopasse eksportiv ettevõte toob seda juurde. Kaks samal ettevõtlusvormil tegutsevad ettevõtet, aga erinevad teineteisest nagu päev ja öö.

Miks ei võiks eksportival firmal olla maksueelistusi ja muid hüvesid? Igasugune loogika ütleb, et raha väljaviimine peaks olema ettevõtjale kallim kui raha sissetoomine. Niisamuti ütleb terve mõistus, et rahaga tuleb mõislikult ümber käia, ja et riik siin oma tegemata haldusreformide ja haigekassade ja töötuametite laadsete monstrumite ülevalpidamisega head eeskuju ei näita.

On mis on, liiga palju inimesi on siit maalt jalga lasknud. Ettevõtja, minu ainus maksujõuline lugeja, on minu olukorrast ainus väljapääs. Talle tuleb luua soodne olukord, kus tal on mõistlikum maksta kui optimeerida. Praegu on maksuametist on saanud väljapressiv repressiivorgan ja ettevõtjast represseeritav. Mu kahe tuttava ettevõtja eelmise aasta tulubaasist võtsid märkimisväärse osa nende ja maksuameti vahelisi arusaamatusi lahendama palgatud juristid. Mõlemad juhtumid lõppesid ettevõtjate kasuks. Ausad mehed ongi nad mõlemad.

Kui maksuamet hageb ettevõtjat maksumaksja raha eest ja ettevõtja üritab end oma raha eest kaitsta, samal ajal töötajatele palku välja maksta ja lepingutest kinni pidada, siis on see kõik ikka pagana raske.

Kirjanik on see subjektiivne ja mõttetu organism, kes on loodud isamaa ja emakeele pärast südant valutama. Kristjan Jaak Peterson, Juhan Liiv ja Uku Masing, mu eelnevad reinkarnatsioonid, juba teadsid, et eesti keele ja kultuuri säilimine sõltub siin elavate inimeste rahulolust, elavast majandustegevusest, ettevõtjate vabadusest. Ning muidugi ka Putini tujudest ja naftabarreli hinnast.