Taavi Rõivas, kas me oleme hulluks läinud?

Järjest enam tekib küsimus, kas kedagi valitsusest või riigikogust üldse huvitab tegelik seis Eesti spordis. Tähtis näib olevat vaid fassaad, ilus pilt, jutt ja melu. Kuidas ja mis seal toimub tegelikult, on kaetud ühtlaselt paksu ükskõiksuse looriga.

Ettevõtluses on organisatsiooni peamiseks eesmärgiks jätkusuutliku tegevuse tagamine aastast aastasse. Selle aluseks on ülitäpne finantsanalüüs, konkurentsivõimelise toote ja turustuskontseptsiooni olemasolu, tugev meeskond, väga selge ja läbipaistev organisatsiooni ideoloogia. Kõik saavad aru miks, kuidas ja milleks.

Lugedes Eesti spordi seisukohast hiigelsumma 5 miljoni euro eraldamist Lilleküla staadionile, et seal toimuks üks mäng, valdas enamikku Eesti inimesi ainult üks mõte: me oleme hulluks läinud. Kui seda rahastaksid ülirikkad jalgpalli katuseorganisatsioonid UEFA või FIFA, tuleks selle raha väljaajajale ausammas püstitada. On mõistetamatu, et see tuleb meie enda eelarvest. Kõik nn püksirihma pingutamised muudes spordi- ja kultuurivaldkondades, mida praegu kumab läbi 2016. aasta eelarvearuteludest.

Eesti sport vajab raha juurde. Vajavad kõik valdkonnad. Entusiasmi tapavad otseselt sellised arusaamatud otsused ja igapäevaelust lähtuvad toimetuleku- ja tegutsemisraskused. Kõige hullem on aga rohkem totalitaarsetele ühiskonnakorraldustele iseloomulik ükskõiksus. Ükskõikne tühjus, mis hakkab peale selle 5 miljoni kulutamist haigutama ka 364 päeval aastast nendel 5000 toolil sellel Lilleküla staadionil peale Ronaldo ja Messi omavahelist mängu.

Maailmas on peale olümpiamänge palju kasutult seisvaid spordirajatisi. Ateena olümpiamängud 2004. aastal tõid iga kreeklase kohta riigivõlga juurde 50 000 eurot. Toretsevad ülejõukäivad projektid, millel pole mingit pistmist jätkusuutlikkuse kasvuga, lõppevad alati Kreeka pankroti kombel.

Eesti väikesuse ja rahaliste vahendite piiratuse juures peab iga euro, mis sporti suunatakse, tooma tagasi vähemalt kaks. Iga spordirajatis, mis tehakse, peab olema eesmärgina töös 24/7 ja 365 päeva aastas. Me peame olema targemad ja tublimad kui suured, kellel on palju raha ja palju rahvast.

Autor: Atso Matsalu