Kuluhüvitistest enesetapjalikul moel

Täiesti teadlikult püüan riigikogu liikmete tööga seotud kulude hüvitamise teemat lahti seletada mõnes mõttes enesetapjalikul moel.

Paarikümne aasta jooksul pole Eestis suudetud valitud rahvaesindaja staatust demokraatlikus riigis lahti seletada. Meist pikema parlamentaarse ajalooga riikides pole seda suudetud 100 aastaga. Põhjus on ka lihtne. Ei ole midagi loomulikumat, kui anda hinnanguid töö tegemise kohta igaühe enda isiklike kogemuste alusel. Palgatöö tegija kogemus on pärit ettevõttest või asutusest, kus on ülemused, kelle juhtimise ja kontrolli all tööd tehakse. On ka töötajad, kes täidavad oma kohustusi. Kõigile tuttav olukord. Riigikogu liikme puhul on see veidi keerulisem.

Tänasel ametipostil olles on mul siiralt hea meel, et valijad on olnud niivõrd targad ja pole valinud riigikokku saadikut, kes teeks selle staatuse loo must-valgelt ja väga inetult arusaadavaks.

Kujutage ette olukorda, kus mandaadi saanu tuleb parlamenti, annab vande ja võetakse palgale, kasutab ära kõik kuluhüvitised viimase sendini. Seejuures aga teatab, et need ülejäänud 100 tegelast riigikogus on niivõrd rumalad ja mõttetud ning seetõttu nelja aasta jooksul rohkem parlamenti ei ilmugi. Sellele järgneks õigustatud suur ja avalik pahameel ning ühemõtteline nõudmine, et riigikogu juhatus või esimees peaks päevapealt sellise saadiku töölt lahti laskma. Esimees peaks aga käsi laiutama ja seletama, et ta ei saa seda teha, sest ta ise pole seda saadikut tööle võtnud. Kuidas saab tal siis olla õigus kedagi lahti lasta? Saadik on parlamenti valitud ja tema tegelikud tööle võtjad on tema valijad. Et tekitada veelgi rohkem segadust, siis lisan, et sellel inimesel oleks täielik õigus uuesti kandideerida ja saada ka tagasi valituks. Meie põhiseadus annab võimaluse taotleda riigikogu liikmelt mandaadi võtmist vaid juhul, kui tegu on kestva võimetusega teha tööd. Sellel tegelasel oleks aga suure tõenäosusega kõik võimed olemas.

Ehk siis tavapärases tööelus arusaadav ei ole sama mõistetav parlamentaarses töös.

Mul on vedanud, et sellist saadikut pole riigikokku valitud. Valitud on 101 inimest, kellel kõigil on lisaks oma maailmavaatele ka oma kombed ja arusaam, mida võib ja mida mitte. Usun, et kellelgi ei ole raskust enda töökaaslased jagada kaheks – need, kes jõuavad koosolekule õigeks ajaks, ja need, kes ei jõua sinna õigeks ajaks mitte kunagi. Kas ma eksin? Täpselt sama olukord on riigikogus. Olete imestunud? Miks?

Tööga seotud kulude hüvitamisel on siiani lähtutud loogikast, et riigikogu liige peab valijatele ja eelkõige ise enda valijatele ära seletama, kuidas ta kasutas talle antud võimalusi. Kui ta keeldub seletuste andmisest, siis näitab see suhtumist valijatesse, mitte niivõrd meediasse. Valijad saavad oma suhtumist samuti väljendada järgmistel valimistel, kui neil on muidugi selleks soovi.

Lisaks sellele on kuluhüvitistel piirangud, mis on olulises osas kirjas seaduses ja mida riigikogu juhatus saab täpsustada. Juhatus täpsustas neid nüüd oma võimaluste piires selgemaks.

Äripäev ärgitas mind seda teemat puudutama küsimusega, kas need riigikogu 101 liiget on läbilõige meist kõigist või peaksid olema saadikutena eeskujuks? Vastus on elu enda antud, sest enamik riigikogu liikmeid oskab oma tööga seotud kulutusi teha avalikult, põhjendatult, arusaadavalt. On ka neid, kes ei taha seletusi anda või kelle seletusi ei suuda avalikkus mõista. Ma ei saa kuidagi väita, et need esimesed oleksid eeskujuks rahvale ja need kulutajad kujutaksid läbilõiget. See poleks aus ega õige.

Riigikogu saadikud ei ole kukkunud kuu pealt, nad on valitud maa pealt. Kui keegi tulevane kandidaat lubab olla selleks eeskujuks, siis ärge tema poolt hääletage. Olen kindel, et temast saab esimesel võimalusel kuluhüvitiste nn kangelane. Vabandan, aga nii ta kipub olema.