Võtke meie vanad maksud, meil on vaja uusi

Sellal kui meie maksusüsteem tundub äkki ootamatult atraktiivne nii soomlastele kui ka servast ameeriklastele – ja mine tea, äkki suudame Siim Kallase idee järgi sellega koguni tervet Euroopat kõnetada –, pole me ise sellega enam ammugi rahul.

Äripäeva meelest on oluline mõista, et majanduse struktuuri muutudes peab muutuma ka maksusüsteem. Eesti kontekstis tuleneb sellest vältimatult tööjõumaksude langetamise vajadus, sest Eesti on juba mitu aastat teel kapitalimahukalt ettevõtluselt tööjõu- ja teadmismahukale – ja see on suund, mis saab ainult süveneda, mitte taanduda.

Suurtel tööstusfirmadel pole küllaldast ajendit Eestisse investeerida, kuigi näiteks Ida-Virumaal võiks ehk praeguses suurkoondamistejärgses seisus olla hea meel mõne suure tehase Eestisse tuleku üle. Selle asemel edeneb hoopis IT-sektor, mis eeldab eelkõige inimestesse investeerimist.

Ajud ei vaja töötamiseks mingeid kapitalimahukaid betoonkolakaid, vaid korralikku palka. Palga käsitamine investeeringuna on Eesti ettevõtjatele viimaste aastate jooksul täiesti arusaadavaks mõtteks saanud, kuid praegune maksuseaduslik raam ei soosi seda ikka veel üleüldsegi. Taavi Rõivase valitsuse esialgu poole- ja peagi protsendine sotsiaalmaksulangetus on küll samm õiges suunas, aga õige tilluke samm. Kirjeldatud paradigmamuutuse mõistmine peaks aga automaatselt tähendama sotsiaalmaksu kiiret langetamist või siis sotsiaalmaksulae kehtestamist, mille vajadust Äripäev on juhtkirjades põhjendanud palju kordi.

Soomlased tellisid uuringu, mis peaks näitama, missugune oleks sellise maksumudeli mõju, kus reinvesteeritud kasumit ei maksustata. Muidugi on Äripäeval hea meel, kui Eesti maksusüsteem maailmas tähelepanu saab, aga meie endi jaoks on see ikkagi juba eilne päev.

Kui Eestis kehtestati reinvesteeritud kasumi maksuvabastus, kasvas Eestis ettevõtete puhaskasum ligi kolm korda. Mis vähemasti osaliselt tähendas ka seda, et kui kasumi pealt enam makse maksma ei pidanud, kadus ka põhjus seda varjata. Ent vähemasti alguses mõjus see ka investeeringuid soodustava faktorina, ja investeeringuid vajas noor Eesti riik nagu õhku.

Enam see nii ole: investeeringud kahanevad juba mitu kvartalit järjest ja nende osatähtsus SKPs on langenud 20 aasta kõige madalamale tasemele, kui kriisiaastad välja jätta. Põhjus on suuresti ja peamiselt kõrgetes tööjõumaksudes. Investeerida on nüüd vaja eelkõige inimestesse, st tööjõusse, mida paljudes sektoritest on puudu karjuvalt palju, aga just see on kallis.

On veel üks põhjus, miks vähemasti Eestis reinvesteeritud kasumi maksuvabastus enam algse mõtte kohaselt ei toimi. Tegelikult pole maksust vabastatud mitte investeeritud, vaid välja võtmata kasum. See annab aga soovitule otse vastupidise efekti: raha voolab Eestist välja kas välismaistele emafirmadele laenu andmise vormis või siis lihtsalt seisab kontol, sest head ideed selle kasvamapanekuks ei ole.

Heade investeeringuideede puudumise üks tunnusmärk on ohjeldamatu kaubakeskuste rajamine, millele annab tuge tarbija suhteliselt heas seisus kindlustunne. Sisetarbimine ei saa aga Eesti turu väiksuse juures mingi tõeline kasvumootor olla. Suurt raha teevad ettevõtted, mis müüvad oma toodet või teenust globaalsele turule. Teadvustamine, et investeeringuid vajab nagu õhku ka tänane Eesti, võiks jää lõpuks ometi liikuma panna.