Esmaspäev 29. august 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ohjeldagem tootjate lahkumislainet

Eugen Veges 16. veebruar 2016, 09:00
Eugen Veges

Tootmisettevõtete Eestist lahkumisega ei tasu leppida. Tendentse saab murda – stabiilne seaduskeskkond ja selgus maksustamises julgustaksid Eestisse investeerima ja ära kolimise mõtteid üle kaaluma panema, kirjutab ettevõtja Eugen Veges.

Nädalaid tagasi teatas Viru Keemia Grupp 500 töötaja koondamiskavast. Seejärel teatas Liviko oma koondamiskavast ja ülejäänud töötajate osalisele tööajale üleviimisest. Suvel Haapsalu tehase sulgenud PKC kontsern avalikustas 613 töötaja koondamiskava ning tootmise Leetu ja Venemaale viimise. Midagi ette võtmata sellistel teadetel lõppu ei tule. Isegi kui tuleks, siis võiks ka toodud näidetele tuginedes panna Eestis viljelevale poliitilisele tegevusele puuduliku hinde.

Valitsusliikmed lohutavad üldsust, et tootmisettevõtetes töökohtade kadumise järel tekivad huvitavamad ja kõrgema palgaga töökohad, kuid öeldul puudub kate. Kui kõrgepalgalised töökohad pole seni tekkinud, siis miks peaksid need tekkima nüüd? Töökäte puudusele viitamine pole põhjendatud, kuna kõrgema palgaga töötajate värbamine pole keeruline. 

Ükskõiksust näitavad üles ka seadusandliku võimu esindajad. Ajal, mil tootmisevõtted deklareerivad koondamistest, vaidlevad riigikogulased oma lemmikloomade Toompeale lubamise või mitte lubamise üle ehk tegelevad üldsusele ebaoluliste küsimusega. Ettevõtlusmaastikul toimuva pärast tuleks otsida majanduskeskkonna parandamise võimalusi, rahvasaadikud elavad aga teises maailmas ega taju olukorra tõsidust.

Eesti ei ole stabiilse keskkonnaga

Tootmistegevus eeldab suuri investeeringuid, see aga tähendab riskide võtmist. Tootmisettevõtetes tegevjuhi ameteid pidanuna mõistan, miks Eestisse investeerida ei juleta. Investeeringute (tootmisvahenditesse) tasuvusaeg on ligi seitse aastat. Müügimahud pole garanteeritud. Kui seaduskeskkond on veel pidevas muutuses (nii on Eestis), siis pole rahavooge võimalik prognoosida, mõistlikum on tootmistegevust koomale tõmmata ja kolida stabiilsemasse keskkonda. 

Vabaturumajanduse keskkond inflatsioonitasemest kiiremate hindade tõstmisega ei lepi. Eestis tootmistegevuse omahind kasvab aga sellest kiiremini. Ettevõtetele pannakse uusi kohustusi, riiklikult mõjutatav palgasurve (miinimumpalk, töölepinguseadus, riigiasutuste palgapoliitika jmt), kütuseaktsiiside ja teiste maksude kergitamised kasvatavad omahindasid. Sellest probleemid algavadki. Majanduskasvu saavutab ka tootmissektori koomale tõmbamisega, kuid SKT kasv avalikus halduses, tervishoius, riigikaitses ja teistes riigieelarvest finantseeritavates valdkondades ei kompenseeri tagasilööke tootmissektoris. Ärgem loogem illusioone, et asjad lähevad iseenesest paremaks. Ei lähe. 

Kostub väiteid, et Eestis makstavate madalate töötasude põhjuseks on kesine tõhusus ning sellistel ettevõtetel ei saagi olla tulevikku. Nii see pole. Finantsdirektorina Norra ettevõttes kogesin, et sama tööjõukulu juures jäi nende inimesele eestlastest kümnendiku enam palgaraha. Tegemist pole tõhususe, vaid maksusüsteemi tulemiga.

Eesti jääb allhanke maaks

Neile, kes vahendustegevusest madalamaid palgatasemeid seostavad allhankega, ütlen, et allhangetes pole midagi halba. Nende võitmise üle tuleb uhkust tunda (soovijatest pole ju puudust). Väikestelt ja keskmise suurusega ettevõtetelt pole põhjust oodata enda patenteeritud toodangut. Tootearendus on kulukas, ressursid Eestis aga kasinad. Ka tootmisvõimsused ei võimalda pühenduda vaid oma toodangu müümisele. Eesti ühe valdkonna ettevõtted satuksid isegi ühiselt tegutsedes raskustesse, et varustada Euroopa kaubandusketti. Eesti on ja jääb allhanke maaks, sellest ei saa ümber ega mööda. Selles pole põhjust näha traagikat. Majandada saab ka nendes tingimustes – tuleb vaid luua seda toetav maksu- ja seaduskeskkond. Eesti probleemiks pole mitte allhanked, vaid liigne vägivaldsus ressursside ümberjagamisel (maksustamine, struktuurifondid, riigihanked) ja monopoolsus ettevõtluses. Ka struktuurifondide ümberjagatavad vahendid nõrgestavad konkurentsi, innustavad kergelt saadud raha nimel tegelema ebaolulise tegevusega.

Ühiskonnas toimuvad küll maksuteemalised debatid, kuid neis räägitakse üksteisest mööda. Ühed (ettevõtjad) räägivad aiast, teised (poliitikud) aia august, nii pole asjas selgusele võimalik jõuda. Eesti maksusüsteem pole nii lihtne, kui seda väidetakse. Meie maksud pole üheselt mõistetavad (suur varjatud maksustamise osa) ega maksja kontrollitavad (maksta tuleb ka siis, kui puudub sissetulek või satutakse raskustesse). Osa analüüse (need, mis arvestavad ka varjatud maksustamist) kinnitab, et eestlaste maksustamine pole madal. Abstraktsete näitajate ja ebaadekvaatsete hinnangute andmise asemel võiksime mõista, et kohalik ettevõtlus ei jõua nii kulukat riiki üleval pidada. Meie maksusüsteem vajab lahti arutamist ja läbipaistvaks tegemist.

Otsi:

Ava täpsem otsing