Asi on õpetaja maines

28. veebruar 2016, 09:15
Viive-Riina Ruus
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160228/OPINION/160229832/AR/0/Viive-Riina-Ruus.jpg

Ettevõtjad ja majandusinimesed vajavad praegusest palju enamat kokkupuudet, et Eesti haridussüsteem saaks maailma parimaks, kirjutab kasvatusteadlane Viive-Riina Ruus.

Kirjutan kahe käega alla Äripäeva juhtkirjas avaldatud mõttele, et valitsuse üheks kõige suuremaks eesmärgiks peaks olema Eesti üldhariduse muutmine maailma kõige paremaks.

Meil on väga head eeldused teha Eestis õppimisest kvaliteedimärk. Põhihariduses kuulume juba kindlalt maailma esimese kümne hulka. Põhikoolide tase on ühtlane ja õppimises mahajääjaid on muu maailmaga võrreldes vähe. Et just hariduses on meie tugevus, saab väita rahvusvaheliste uuringute põhjal. Seetõttu oleks tulevikulootuste sidumine haridusega mõistlik.  

Paraku püsib meie hariduslik edumaa õhkõrnal jääl. Küsimus on õpetajas. Rahvusvahelise  täiskasvanute oskuste uuringu andmeil, mis mõõtis 24 riigi 16-65aastaste funktsionaalset lugemisoskust, matemaatilist kirjaoskust ja  probleemilahendusoskusi tehnoloogiarikkas keskkonnas, on meie õpetajate infotöötlusoskused keskmised või alla selle ja probleemilahendusoskused nõrgad.

Kuigi Eesti õpetajate oskused võrreldes kõigi muudel aladel töötajatega on keskmiselt paremad,  nagu kõikjal maailmas, on see paremus väike. Mis aga puutub neisse kooliõpetajatesse, kes on lõpetanud haridusteadused või õpetajakoolituse, siis on Eesti tulemused osalenud riikide seas viimaste hulgas. Mis eriti halb: nooremad põlvkonnad jäävad siin alla vanematele. Kas tõesti lepime sellega, et Eesti koolis õpetavad inimesed, kes ei suuda kõrgtasemel lugeda ja matemaatiliselt mõtelda? Rahvusvahelises õpetajauuringus avaldatud õpetajate enesekirjelduste kohaselt on Eesti õpetajate uskumused igati nüüdisaegsed, kuid õpetamispraktikad traditsioonilised ja konservatiivsed. Ohumärk on seegi, et meie põhikoolide juhtidest üle poole on kurtnud, et kooli suutlikkust takistab heade õpetajate puudus. Lisaks näib, et õpetajaskond ka kihistub ja kõige säravamad talendid ei ole avalikkuses nähtaval.

Rahulolematu õpetaja

Rahvusvahelises võrdluses on Eesti õpetaja oma tööga keskmisest rahulolematum. Rahul ei olda palgaga, õpetajate positsiooniga ühiskonnas ega õpetajakuvandiga meedias. Ligi 14% Eesti 7.-9. klassi õpetajatest nõustus väitega, et õpetajakutse on ühiskonnas väärtustatud, sellal kui rahvusvaheline keskmine oli 31%, Soomes aga lausa 60%.   

Eesti kõige suurem mure on, et noored ei taha õpetajaks saada. Ülikoolides puuduvad konkursid aineõpetajate kohtadele, kandidaate on aasta-aastalt vähem ja enamasti polnud see õppima asunute esimene eelistus. Üheks põhjuseks on madal palk. Veel mõned aastad tagasi oli Eesti õpetajate palk (USA dollarites korrigeerituna ostujõu pariteediga) OECD riikide seas üks madalaimaid, ligi 2/3 meie enda riigi kõrgharitud inimeste keskmisest. Ent nüüdseks on keskmine palk juba ületanud 1000 euro piiri ja tõuseb. Õpetaja palgatõus on märk sellest, et riik väärtustab õpetajatööd. Loodame, et seetõttu hakkab paranema ka õpetajakutse maine ja suurenema noorte naiste ja meeste tahe töötada õpetajana.

Vaja on kiiret läbimurret

Samas vajame kiiret ja otsustavat läbimurret. Investor Indrek Kasela käis Gaselli kongressil välja mõtte, et Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistades tuleks vältida tarbetuid kulutusi ja eraldada selle asemel vahendeid hoopiski parimatele meie ja mujalt kutsutud õpetajatele oma kogemuse levitamiseks. Lisaks tuleks kaaluda motiveerivate stipendiumite maksmist õpetajaks õppivatele tudengitele ning sõlmida nendega leping tööle asumiseks õpetajana. Haridusedukates riikides kuuluvad tulevased õpetajad gümnaasiumi 25%-30% parimate lõpetajate hulka ja see võiks olla eesmärgiks ka meil. Kuigi „Noored kooli!“ ja „Tagasi kooli!“ programmid  töötavad suhteliselt hästi, ei asenda need ülikoolistuudiumi. 

Küsimus on õpetaja maines. Seda pole võimalik parandada loosunglike kampaaniatega. Jõuline läbimurre on võimalik, kui õpetajaprobleemide lahendamist ei jäeta üksnes koolide, ülikoolide või  haridusministeeriumi õlule, vaid kui sellest saab avalikkuse ühine mure. 

Kus on lahendus?

Lahendus saab alguse kommunikatsioonist. Paar päeva enne vabariigi aastapäeva juhtusin kuulama intervjuud Tõnu Kaljustega. Kaljuste lausus Nora Pärdile viidates kahetsevalt, et eestlastel puudub kommunikatsioonigeen. Ministeeriumide ja erakondade vahel on müürid, kõik tegutsevad omaette ega välju suletud omailmast.

Ilma tungiva vajaduseta ei kõnele majandusmees, loomeinimene, teadlane, kultuuritegelane või riigivõimu esindaja pedagoogiga ega pedagoog nendega. Puudub kokkupuutepind. Ettevõtjate suhtes on haridusinimestel kaitsehoiak, sest lausungid, nagu „tööturg nõuab“, „ettevõtjad ootavad“, „tööandjad heidavad ette“, „majanduslik konkurentsivõitlus eeldab, et kool...“  kõlavad ähvardavalt, isegi süüdistavalt.

Eluaegse haridusinimesena sain õpetliku kogemuse äriilma konverentsidel osaledes. Üllatas, et meie probleemid on paljuski sarnased: kellel ja mille eest tõsta või alandada palka (loe: hinnet), kuidas reageerida, kui hea tulemus on saavutatud kelmusega (copy-paste meetodil), mil määral ja kuidas peaks riigivõim toetama ettevõtlust (haridust), tunnustus on ettevõtjale ja töötajale (õpetajale) oluline, ettevõtja (õpetaja) on sulgunud oma maailma, keskkond (õpikeskkond) tekitab arengu. Veel nägin seda, milline naiste defitsiit valitseb ettevõtete juhtide seas ja mõtlesin endamisi, et vähemalt ses suhtes teeb haridus ettevõtlusele silmad (liigagi) võimsalt ette.

Rohkem suhtlemist

Niisiis: meil on palju ühiseid probleeme, kuid meie kontaktid on vähesed ja sageli ei leia me ühist keelt. Ja sealt edasi mõtlesin, miks ei võiks olla nii, et õpetajad kutsuvad ettevõtluse ja kultuuri esindajaid ning teisi „haruldasi linde“ oma avalikele üritustele ja vastupidi. Omalt poolt olen välja pakkunud õpetamiskunstide vaba lava idee kui võimaluse, kus õpetajad koos õpilastega saavad näidata, mida huvitavat koolides tehakse ja avalikkus omalt poolt demonstreerida, et see ei jäta teda ükskõikseks. Esimesed katsetused on olnud põnevad.

Tähtis on näost näkku kohtuda, õppida asju nägema teise perspektiivist, respekteerima üksteise erisusi. Pikapeale kujuneks välja ühine keel, lõimuksid eri väärtussüsteemid, eri arvamuste kokkupõrgatamise tulemusel sünniksid uued uljad ideed, tekiks jagatud identiteet. Leevenduks ka  võõrakartus, sugeneks kollektiivne eneseväärikus. Unistan sellest, et Eestis kujuneks kogu ühiskonda hõlmav kommunikatsiooniväli, millesse kuuluksid ka rahvusvahelised partnerid.  Vabaneksime seeläbi ehk oma „geneetilisest“ (hmm!) kommunikatsioonipuudest, kujuneks  tsiviliseeritum ja intensiivsem suhtluskultuur. Sellise masinavärgi käikulalaskmise tulemusel oleks võimalik lahendada mitmeid ühismuresid, kaasa arvatud õpetajamure. Eestist hakkaks kujunema õppiv ühiskond ja õpetaja asetuks ühiskonnas kohale, mis talle kuulub.   

Utoopia? See pole utoopilisem arvamusfestivali ideest. Riigi ja vabakonna koostöös on võimalik seda kommunikatsiooniprotsessi organiseerida. See, et konverentsidel eraldataks kümmekond kohta teiste valdkondade esindajatele, ei ole võimatu ülesanne. Kasu sellest tõuseks eriti siis, kui „võõra“ valdkonna esindajatest kellelegi ka sõna antaks ja ta kuuldut/nähtut omalt poolt kommenteeriks. Eriti hea oleks, kui sündmuse järel arutletaks kitsamas ringis, mida õpiti.

 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. February 2016, 09:12
Otsi:

Ava täpsem otsing