Väike samm agressiivsuseni

Radikalismi esiletõusus nähakse peaasjalikult murettekitavat tendentsi. Üldjoontes sellega nõustudes osundan, et radikaalidel ja radikaalsetel otsustel võib ühiskonnas olla ka positiivne roll.

Mõned näited viimase veerandsajandi Eestist. 1992. aastal tõi meie ühiskonnaellu pöörde Rahvuslik Koonderakond „Isamaa“, kes tuli võimule vägagi radikaalse loosungiga „Plats puhtaks!“. 1995. aastal startis kohalikku poliitikataevasse Reformierakond, kelle „Kodanike riigi manifest“ sisaldas toona mitut ja ka veel praegugi mõnd radikaalsena mõjuvat ideed (nt tasuline kõrgharidus). 2009. aastal viis toonane valitsus läbi radikaalsed eelarvekärped. Ja 2015. aasta kevadel päästis Edgar Savisaare elu lihasööjabakteriga nakatanud jala radikaalne amputeerimine.

Radikaalsus muutub ühiskonnale ohtlikuks, kui see muutub vormilt agressiivseks. Seda tüüpi käitumist on meie tasasele maale pigem imporditud (2007. aasta pronksiööd, kunagise ametiühinguliidri organiseeritud punalippudega rongkäigud, Odini sõdalaste liikumine). On olnud jahmatavaid aktsioone (T-särgid „Kommarid ahju!“, motomeeste sõit Väosse, tõrvikutega rongkäigud vanalinnas). Ent kuna pikatoimelisi ja tasakaalukaid eestlasi on raske sütitada või provotseerida, siis õnneks senini puuduvad meil ulatuslikemate pikettide, streikide või protestimarsside kogemused.

Nüüd, kus EKRE radikaalsed seisukohad sisserände ja samasooliste abielu teemadel on järjekindlalt nende toetust kasvatanud, tuleb taaskord tõdeda, et radikaalsus toimib. Viimase TNS EMORi küsitluse kohaselt toetab EKREt 14 protsenti valijaskonnast, kellel on poliitiline eelistus. Seega on meie ühiskonnas märkimisväärne toetus sisserändele ja samasooliste kooselu seadustamisele radikaalselt vastanduvale poliitikale. Just populismiga segatud radikaalsed avaldused on teinud marginaalsest erakonnast arvestatava opositsioonijõu.

Trendi järgides on suhteliselt radikaalseid eelnõusid esitanud teisedki meie erakonnad. Sotside liidri Jevgeni Ossinovski alkoholiseaduse karmistamise ettepanekud on kaugel liberaalsusest. Varjusurmas olevad rohelised räägivad jätkuvalt kodanikupalga kehtestamisest. Keskerakond (ja pankur Indrek Neivelt) on teinud ettepanekuid tõsta alamapalk 1000 euroni. IRLi visioon 2 miljonist eestimaalasest on sädelevalt radikaalne. Vaid Reformierakond on hoidnud n-ö väikese narratiivi joont ning keskendub pigem poliitilistele „peenhäälestustele“.

Radikalismi juured on paljuski samad mis populismilgi. Inimeste harimatus, hirmud ja lihtsakoelised omakasu püüdlused. Selle vahega, et populist reeglina loobib kergesti arusaadavaid, ent ebarealistlikke retoorilisi loosungeid mõnes meediakanalis. Agressiivne radikaal aga viskab lisaks ka tegeliku mädamuna, kivi või süütepudeli oma vastaste suunas. Olgu selleks siis globaliseeruva maailma otsustajad, ülirikkad, eurobürokraadid, etniliselt ja rassiliselt võõrad või geid.

Radikaalsus paelub loomuomaselt noori, kes on ühiskondlikest köidikutest veel vabad või juba neis pettunud. Möllavad hormoonid ning pöörased ideed moodustavad teatud asjaolude kokkusattumisel plahvatusohtliku kokteili.

Meilgi võib jätkuva majandusseisaku tingimustes tekkida ulatuslik noorte ühiskonnas pettunute põlvkond, kellest osa võiks mõne karismaatilise liidri õhutusel agressiivselt radikaliseeruda. Õnneks on meie vaoshoitud temperamendiga noortel keeled suus ning maailm avastamiseks valla. Oma frustatsiooni saab vajadusel välja elada internetikommentaariumis või e-petitsioonile digiallkirja andes. Pole nagu põhjust kohalikus poliitilises pesukausis möllata.

Agressiivse radikaalsuse ilminguid võib tekkida pagulaste Eestisse jõudmisel, sest nendele vastanduva retoorikaga on võimalik radikaliseerida ka vanemaid põlvkondi. Et nii ei läheks, tuleb ühiselt pingutada tasakaalukamal enamusel poliitikutest, meediast kui ka ettevõtjatest.