Pommivestiga eestlane

Sõbrad, see süüdimatu rassismilaine, mis meie ümber Eestis on, ei ole nali. Ei ole ülespuhutud liberaalne luul. Ei ole seitse sõjapõgenikku või otsusekindlalt lennujaamast kinni nabitud must mees, kellel polnud Portugali paberid korras. Lugusid, kuidas targad ja toredad mujalt pärit inimesed, kes on vabatahtlikult Eestis ja siia ühiskonda ja majandusse palju väärtust lisavad, valimatult tänaval või restoranis läbi kotitakse, tuleb uksest ja aknast.

Võtame ühe teema laualt eest maha. Mure islamistliku terrorismi pärast on õigustatud, selles oleme ühel meelel. Ma olen ka mures, ja ma ilmselt veedan maailma lennujaamades ja metropolides jm riskikohtades rohkem aega kui keskmine kodanik. Aga see ei puutu asjasse.

Nimelt, iga eestlane, kes usub, et terroriprobleemi lahendus õigustab rassismi meie kodumaal, kannab kujundlikult pommivesti. See pole mingi peen eriüksuslase meetod neutraliseerida ohtlik vaenlane snaiperpüssiga. Või jaanalinnulik-donaltrumplik soov pugeda lihtsalt müüri taha peitu, sest väljas toimuvast on ükskõik.

Kui sa sõimad Kalamaja poes või Tartu rongis teise nahavärviga inimest või käratad koju kobima kellegi, kes räägib Tallinna restoranis inglise keelt, siis sa lased vaimselt õhku nii enda, oma au, oma põliseestlasest naabri, oma pere ja tagatipuks minu oma ka. Ja sinust jäänud suitsevas kraatris vedelevad uhke Eesti kultuur, meie teabemajandus, akadeemiline elu ja kõik see muu, mis eksisteerimiseks vajab austavat vastastikust suhet muu maailmaga.

Rassism ei ole aktsepteeritav.