EList lahkujad mängivad tulega

Igaüks, kes seda tulist debatti jälgis, võis aimata, et Suurbritannia referendum Euroopa Liidus jätkamise üle hästi ei lõpe. Mida kõike Euroopa kohta ei öeldud ega kirjutatud… ja mida nii paljud ka uskusid. Ka mina olen endiselt üdini šokeeritud. Euroopa võttis brittide otsuse Euroopa Liidust lahkuda vastu kahetsuse, hämmingu ja pettumusega. See on ajalooline pöördehetk.

Me ei saa aga jääda šokist halvatuks ega ka tegutseda kiirustades üksi tegutsemise pärast. Peame juhtunust Euroopa Liidu jaoks ühiselt õiged järeldused tegema.

Esmalt tuleb meil ausalt tunnistada, et paljud ELi kodanikud ei hinda Euroopa Liitu praegu kuigi kõrgelt. Paljud inimesed on pettunud ja mõned isegi selja keeranud, kuna leiavad, et Euroopa Liit pole täitnud oma peamisi lubadusi elatustaseme tõusust, demokraatiast ja rahust või on neid täitnud vaid osaliselt. Majandus- ja finantskriis lõi sügavad haavad, mis pole kaugeltki paranenud. Sadade tuhandete pagulaste ja migrantide tulv Euroopasse pole erimeelsusi välja toonud üksi. Paljudel inimestel on tunne, et Euroopa otsused on kaugel nende endi soovidest, mõtetest ja maailmast, kus nad elavad. Isegi rahu ja julgeolek Euroopas on muutunud hapramaks – mõelge vaid konfliktile Ida-Ukrainas ja kohutavatele terrorirünnakutele Pariisis ja Brüsselis.

Samas on hulk asju, mis Euroopas toimivad hästi. Me ei või lasta enesekriitikal varjutada fakti, et oleme läbi tulnud majandus- ja finantskriisi raskeimast ja kõige ohtlikumast etapist. Rahaliit on koos püsinud ja isegi laienenud. Euroopa suudab maailma muuta ohutumaks ja turvalisemaks, nagu näitab kokkulepe Iraani tuumaprogrammi üle, mille aitasid kokku leppida Euroopa välispoliitika kujundajad. Euroopa ekspordib stabiilsust ja julgeolekut – näiteks Lääne-Balkanile, kus usk Euroopasse ja soov arendada tihedamaid sidemeid on jätkuvalt tugev. Oleme näidanud rahvusvahelisel tasandil, mida Euroopa Liit suudab saavutada, kui räägime ühel häälel. Isegi migratsioonikriisis oleme edusamme teinud, ehkki see võttis liiga kaua aega.

Siiski on Euroopa Liit paljude jaoks oma atraktiivsuse minetanud. Me ei või seda eirata. Vaatame praegu tagasi pretsedenditule 70 aasta pikkusele rahu ja stabiilsuse ajale. Üle 25 aasta on möödunud sellest, kui kaotasime kontinenti lõhestanud eraldusjooned. Euroopa ühendamise protsess on ainulaadne edulugu. Selle keskmes on kokku lepitud poliitiline raamistik, mis toob liikmesriigid Brüsselisse Nõukogu hoonesse, et koordineerida oma suhteid ja lahendada konflikte ilma sõjaväljale minemata. See keskne kokkulepe ei ole oma kasulikkusest ja tähtsusest midagi kaotanud. Me ei tohi seda maha mängida. Euroopa rahu projekt tuleb järgmistele põlvkondadele kahjustamata edasi anda, võlgneme selle neile.

Paljud inimesed kritiseerivad Euroopat, kuna tunnevad end võimetuna – tuntakse, et kontroll kaob käest. Isegi kui see võib olla arusaadav maailmas, mis näib olevat liigestest lahti, ajal, mil globaliseerumine annab tunda meie paljudes eluvaldkondades, ei ole hirm kunagi hea nõuandja. Rahvuskesta tagasi tõmbumine ei paku ähvardavana näiva maailma riskide ja ohtude eest mitte mingit kestvat kaitset.

Mida siis teha? Me peame inimestele näitama, et Euroopa Liit ei ole mitte selle tunde põhjus, vaid hoopis parim instrument, mis on meil kasutada, et ise meid ümbritsevat maailma kujundada. Et ise aktiivselt kujundada globaliseerumise protsessi Euroopa huvides. Kui mängime Euroopas ühe meeskonnana, tihedalt oma tegevust koordineerides ja dünaamiliselt tegutsedes, suudame konfliktidest üle saada ja takistused ületada. Selle kõrval ei suuda ükski liikmesriik üksi, isegi mitte Saksamaa, Prantsusmaa ega ka Suurbritannia, nii edukalt rahvusvahelisel areenil oma huvisid maksma panna, kui suudame seda ühiselt mõjuka liiduna, mida seob solidaarsus.

See on fakt, et kõik, kes püüavad Euroopat lammutada, ei lahenda sellega oma probleeme, vaid muudavad need veelgi tõsisemaks. Seda näitab selgelt Suurbritannias praegu tekkinud poliitiline ja majanduslik segadus. Samuti näeme, et inimesed, kes hüüdsid „lahkume“, kes hüüdsid „maha Euroopa Liit“, ei oska vastata küsimusele „mis edasi saab“, kui riik EList lahkub või EL lagunema peaks. See ei ole üksi rumal ja vastutustundetu, see on tulega mängimine. Nagu ütles Francois Mitterand oma sündmusterohke poliitikaelu järel, mida mõjutasid sügavalt mälestused sõjast ja kannatustest: „Le nationalisme, c’est la guerre!“ (“Natsionalism tähendab sõda!”).

Meil tuleb paljastada nende inimeste tõeline olemus, kes käituvad hävituslikult, kasutades ära valijate lootust leida varju rahvuslikes lahendustes – nende argumentidele tuleb vastu seista tegelike lahendustega.

Me seame enesele eesmärgi muuta Euroopa paremaks ning kuulata rohkem Euroopa kodanike arvamust. See on suund, mille võtsime – mina koos Prantsuse välisministri Jean-Marc Ayrault’ga – läinud nädalal lauale pandud ettepanekutes. Meil on mõned konkreetsed mõtted, mis on teadlikult suunatud valdkondadele, kus inimesed ootavad meilt enamat: ideed sise- ja välisjulgeoleku parandamiseks, aktiivse migratsioonipoliitika ning majanduskasvu ja hõivepoliitika kohta. Me ootame siia lisaks palju teisi häid ja konstruktiivseid ideid.

Inimeste kuulamine tähendab ka seda, et peame Euroopas leidma uue koostöövormi. Parem, paindlikum Euroopa Liit, võtab arvesse erinevad vaated Euroopa edasisele arengule ja võimaldab edasi liikuda erinevas tempos, jätmata kedagi kõrvale või maha. Selle asemel, et vaielda, mis peaks olema Euroopa lõimumise lõppeesmärk, tuleb meil töötada käegakatsutavate tulemuste nimel juba praegu.

Vaid koos tegutsedes liigume edasi. Sel põhjusel on oluline üksteisega 27 riigi grupis konsulteerida, üksteist tähelepanelikult kuulata ja siis ühiselt tegutseda.

Autor: Frank-Walter Steinmeier