Ülemust pole vaja

Me tahame rohkem raha ja vähem tööd. Hea, kui raha oleks piisavalt palju, et saaks teha kõike, mida hing parasjagu ihkab. Ning tööd peaks tegema vähem. Vähemalt sellist, mis näib kohustusena või on mingil määral vastumeelne.

Idee, et töö tegemine võiks olla nauditav ja tunduda samas mõttekas töö tegijale endale, on võrdlemisi uus. Veel mõnekümne aasta eest ei oleks enamik meist julgenud ega osanud nii mõelda. Selle võimaluse on andud meile eelkõige teaduse ja tehnoloogia ülikiire areng ning efektiivsed digilahendused, mis lubavad teha sama ajaga ära mitu korda rohkem tööd.

Arusaadavalt toob taoline paradigma muutus endaga kaasa ka üksjagu hirme. Mis saab tulevikus tänastest lihttöö tegijaist, kuidas neid ümber õpetada? Ja eelkõige – kuidas suurema vabaduse juures säilitada jätkuvalt majanduslik efektiivsus?

Samas on selles idees olemas juba üksjagu tõhusust kasvatavat alget. Tänaseks on ilmselt kõigile selgeks saanud, et geniaalsete ideede hulk ei ole kuidagi sõltuvuses kohapeal istutud tundide arvust. Küsimus ei ole ka pelgalt tasakaalu leidmises töö ja eraelu, kohtuste ja vaba aja vahel, vaid me liigume üha enam mõttemalli suunas, et eesmärgiks ongi elada iga päev nii ja teha just seda, mis on mõistlik, nutikas, motiveeriv ja rahuldust pakkuv.

Juba mitu põlvkonda eestimaalasi ei ole pidanud laudas kaks korda päevas lehma lüpsma. Vabadus valida aeg, millal tööd teha, on hindamatu, võrreldes sellega, et töö ise ütleb, millal teda teha tuleb.

Uuringud näitavad, et efektiivselt teevad inimesed tööd ikkagi keskmiselt kolmel päeval nädalas. Selle põhjus on lihtne: me ei ole kunagi suutnud piisavalt kaua keskenduda vaid ühele asjale, mõte uitab ikka eri radu. Inimene suudab välja öelda kuni 10% mõtetest, mis tal rääkimise ajal peas on. Me oleme killustunud, kuigi püüame seda vältida.

Mis siis on ikkagi õige – teha seda, mis parasjagu meeldib, või seda, mida tööandja käsib? Mis sellest võiks kasu olla tööandjale endale?

Mida vabamad inimesed oma tegevuses on, seda loovamad nad on. Mida loovamad nad on, seda suurema tõenäosusega sünnib ka erakordne tulemus. Või ka raisatud aeg. Riskid on alati ja vahel nad muidugi realiseeruvad.

Näiteks selgus Austraalia Melbourne´i ülikooli teadlaste poolt 8000 töötaja vaimse võimekuse ja stressitaseme uurimisel, et üle 40aastased teevad kõige tõhusamat tööd just osalise tööajaga töötades. Kui 25 tunni pikkune töönädal hoidis inimeste vaimu värske ja stressi piisavalt madalal, siis 40- ja enama tunnise töönädala puhul olid töötulemused juba oluliselt nigelamad.

Suuremat vabadust võib näha kui võimalust – võimalust areneda, õppida, astuda ülikooli, tegelda uute hobidega, miks mitte ajada väikestviisi oma äri. Ja tuua kõik sellega kaasnevad värsked mõtted tööle kaasa. On tõenäoline – et just nii võib erakordsus sündida.

Maailma virtuaalmängude arendajate tippu kuuluva Soome ettevõtte Supercell juht Ilkka Paananen märkis hiljuti Eestit külastades, et tahab tööle võtta inimesi, kes ei vaja ülemust. Ühesõnaga ettevõtjaloomuga. Tabav mõte, eriti juhul, kui nad üles leiad.

Hiljuti püüti ühes Ameerikas tehtud uurimuses välja selgitada, kas töötajatele mõjub motiveerivamalt piits või präänik? Selgus, et kõige motiveerivam ülemus on see, kas annab nii piitsa kui ka präänikut. Piits tähendab siinkohal loomulikult nõudlikkust.

Lisaks võimalusele valida aega ja kohta, kus töötada ja mida konkreetsel ajahetkel teha, ei ole väheoluline töökoha mikrokliima. Ka selle probleemi lahendamiseks, kuidas luua võimalikult motiveeriv ja innustav töökeskkond, on värskeid ideid välja pakutud. Üks selliseid lahendusi on töökoha jagamise idee, mis maailma kõige innovaatilisemates ärilinnakutes on juba rakendamist leidnud. Mõte seisneb selles, et tuled hommikul kontorisse ja valid koha vastavalt vajaduse ning selle päeva töö iseloomule. Kui vaja, istud avatud kontoris ja ammutad töökaaslastelt säravamaid ideid, kui vaja, valid vaikse nurga rahulikult nokitsemiseks.

Vabadus maandab stressi või viib selle sootuks. Lahe mõte on ka see, et bürood ei peagi ise omama, vaid seda võib jagada kolme-nelja firmaga. Inimesed tulevad, suhtlevad, sünnivad sünergia, efektiivsus ja tulemus. See ongi peamine, kuidas jõuda tulemuseni. Parim ülemus on inimesele aga tema ise.