Trumpiga ei lõpe maailm

Ameerika Ühendriikide presidendil on küll suur võim, aga isegi mitte USA president ei otsusta asju maailmas üksipäini ega tegutse vaakumis, kuhu ükski hääl ei kosta ega ainuski silm näe. Seetõttu oleneb paljugi sellest, missuguse meeskonna Trump enda ümber loob ning kui palju selle nõu kuulda võtab.

Ent juba üksnes Trumpi võidukõnegi näitab, et valimiskampaania on üks asi, poliitiline reaalsus teine. Võidukõne näitas hulga tasakaalukamat ja mõistlikumat Trumpi kui see ohjeldamatu solvaja ja vassija, keda me valimiskampaaniast mäletama jääme.

Samas, ka kampaania ajal pidi Trump arvestama, et kõik, mis ta ütleb, kajab vastu kogu ilmas. Hoolimata sellest ütles ta kõike, mida sülg suhu tõi. Presidendina aga ei kaja tema sõnad mitte lihtsalt vastu, vaid ka mõjutavad maailma päriselt. Asjaolu, et vabariiklastel on kontroll kongressi üle, võib anda Trumpile ka suhteliselt vabad käed oma poliitika elluviimiseks. Teisalt ei ole kõik kongressi vabariiklased ­automaatselt Trumpi pooldajad.

Nii või teisiti ei kujunda Trump Ühendriikide poliitikat üksipäini ning süsteem, millesse ta asetub, ei võimalda tal eeldatavasti lammutada kaugeltki nii palju, kui ta kampaania käigus lubas. Ameerika sissetöötatud demokraatlik mudel tagab ka selle, et puudujäägid Trumpi teadmistes ja vaadetes tasandatakse ära ning kõige teravamad nurgad lihvitakse maha.

Trumpi võimulesaamise üks põhjus on rahulolematus poliitilise eliidiga, mis pole suutnud juhtida suuri muutusi. See ei ole iseenesest ainult USA teema: sama näeme Euroopas, mis elas alles hiljaaegu üle võrreldava šoki Brexiti uudise näol. Seegi oli midagi, mis justkui lihtsalt “juhtus” – ja hääletustulemust tagantjärele hinnates unustati tihtipeale, et selline oligi demokraatlik valik. Loomulikult on brittidel ­õigus Euroopa Liidust lahkuda, kui nad soovivad. Samamoodi on ameeriklastel ­õigus valida presidendiks Donald Trump, tundugu see ennast terve mõistuse esindajateks pidavatele inimestele kui tahes võõrastav.

Eesti-suguse Venemaa kõrval asuva väikeriigi peamine mure on muidugi mõista püsimine, st julgeolek. Väita, et Eesti senine julgeolekupoliitika on nüüd kokku varisenud ja millelegi pole enam loota, on kindlasti liialdus. Trump ei pruugi presidendina julgeolekuteemadel niimoodi trampima jääda nagu kampaania ajal. Võimalik, et Trumpi administratsiooni, diplomaatide ja muude struktuuridega suhtlemine ei erine teab kui palju sellest, mida Euroopa riikide pead, ministrid ja diplomaadid seni tunnevad.

Trump on oma tausta poolest ettevõtja ja seda arvestades kindlasti pragmaatik. Jääb loota, et kampaania käigus antud etendused ei viita mitte hullusele, nagu nii mõnigi on arvanud, vaid kainele kaalutlusele. Mis – nagu tulemuse pealt näha – tõigi edu.