Neil on lihtsalt igav

Mugavustsoonist väljaraputamine on juhtide keeles midagi, mis tuleb teha, et tuua ettevõtte tavalisse, kohati tüütusse igapäeva midagi ägedat, mis tõmbab käima, on põnev ja kaasahaarav ja millega saab viia käibe uuesti kasvuni. Vajaduse selle järgi tunned ära, kui inimesed istuvad pigem internetis.

Internetis istutakse sellepärast, et inimese aju on evolutsiooni käigus kodeeritud märkama eristuvat, ebatavalist, uut. Kui töö enam põnevust ei paku, otsib aju asenduseks midagi, mis pakuks.

Internetis ei istu, kui oled nii haaratud tööst, et tunnid lendavad, oled täiesti süvenenud sellesse, mida teed, tunned end kõikvõimsana, naudid täiega ülesande keerukust ja raskust.

Mugavustsooni termini kasutuselevõtja sotsiaalpsühholoog Judith Bardwicki käsitluse kohaselt on mugavustsoon vaimne seisund, kus inimene tegutseb ärevuse- ja stressineutraalses olekus. Tuntud motivatsioonikõneleja Daniel Pink ütleb, et kui oled liigses ärevuses, ei ole sa tulemuslik. Ja sama kehtib ka siis, kui oled liiga rahulik. Samuti on spordipsühholoogias – optimaalne erutus annab parima soorituse.

Mugavustsooni vastandiks kiputakse pidama ebamugavustsooni. Stressiskaala teises ääres ei ole siiski „mugavus“, vaid „tüdimus“. Mugavustsooni algses tähenduses peetakse seda stabiilse soorituse piirkonnaks. Pinge suurendamisel hakkab tulemuslikkus paranema, kuid teatud piirini. Mida tegelikult vajatakse, on optimaalne erutusseisund – piisavalt „väge täis“, aga mitte ärev, murelik.

Psühholoog Mihaly Csikszentmihalyi nimetab seda vooseisundiks, tsoonis olemiseks. Kõige olulisem eeldus vooseisundiks on ülesande keerukuse ja võimekuse optimaalne vahekord. Jõuga inimest mugavustsoonist välja pressida ei saa, inimene loobub.

Kõige olulisem eeldus parimaks seisundiks on ülesande keerukuse ja võimekuse optimaalne vahekord.

Iga väljakutse muutub varem või hiljem tavaliseks ja mõne aja pärast tüütuks sedamööda, kuidas tegija võimekus kasvab. Mõned tegijad võtavad end seepeale töölt lahti ja teatavad, et läksid uusi väljakutseid otsima. Seda teadet võiks lugeda ka nii: töö on igav.

Nimetades olukorda mugavustsooniks, paned sa alateadlikult vastutuse olukorra eest teistele ega näe võimalusi selle muutmiseks. Esimene samm iga probleemi lahendamisel on nimetada asju õige nimega. Kui tunned, et töö või äri ei paku enam pinget, ei ole sa mitte mugavus-, vaid igavustsoonis.

Vootsooni tagasi saamiseks on Csikszentmihalyi kohaselt vajalikud üheksa eeldust:

-Väljakutse ja võimekuse tasakaal – liiga keerukas väljakutse tekitab ärevust, liiga lihtne tülpimust.

-Tegevuse ja teadlikkuse ühtesulamine – tähelepanu ja mõtted on täielikult keskendunud ülesandele, mõtted ei eksle kõrvalisel.

-Tegevuse eesmärgi selgus – tead mille nimel pingutad.

-Vahetu ja ühemõtteline tagasiside – saad tööd tehes ise aru, et see tuleb hästi välja.

-Täielik keskendumine ülesandele – katkestusteta ja kontsentreeritud tegutsemine.

-Kontrolli tunnetamine – saad aru, et töö või olukord allub sulle.

-Ajataju muutumine – tunned, kuidas aeg lendab.

-Eneseteadvuse hajumine – ei märka enda mõtteid, tundeid ja keha.

-Sisemine motivatsioon – tajud oma töö tähenduslikkust, teed seda mitte tunnustuse, vaid sisemise rahulolu pärast.

Sarnane väljakutse ja võimekuse tasakaal on oluline ka õppimisel

Kui sul tekib tunne, et su parimad tegijad on mugavustsoonis, tunnista endale, et neil (ja võib-olla ka sul endal) on lihtsalt igav. Mida sa teha saad:

-Esita väljakutseid, anna keerulisemaid töid ja ülesandeid.

-Sea selged eesmärgid ja näita põhjus-tagajärg seostes, kuidas väljakutse nendega seondub.

-Taga et tegijal oleks võim, vahendid ja võimalused väljakutse teostamiseks.

-Välista segajad, taga keskendumise võimalikkus.

-Taga et väljakutse oleks tähenduslik, seotud või kantud missioonitunnetusega.