Algaja investori pihtimus

2015. aastal sattus mulle kätte Jaak Roosaare „Rikkaks saamise õpik”. Raamat inspireeris mind pürgima finantsvabaduse poole, seadsin eesmärgi jõuda vähemalt 50% klubisse.

Kuna  aktsiad olid mulle huvi pakkunud juba varem, otsustasin ette võtta börsil investeerimise ja haka dividendiinvestoriks. Panin eesmärgid paika, nagu raamat õpetas, ja asusingi tegutsema. Avasin LHV pangas investeerimiskonto ja kandsin sinna esimesed säästud. Lugesin lisaks Seppo Saaro „100 igihaljast börsivihjet”, „Warren Buffetti tee”, materjale börsi ja seal investeerimise kohta ning tuhnisin LHV finantsportaalis. Viimaks tundsin ennast juba piisavalt enesekindlana ja tegin esimese tehingu Balti börsil – ostsin Tallinna Vee aktsiaid.

Hakkasin jälgima ka Äripäeva investor Toomast, sest ühele algajale investorile on kasulik jälgida kedagi, kes on kogenum ja teab, mida teeb. Algusel pole endal ju ühtegi head investeerimisideed käepärast. Ka investeerimisõpikud juhendavad: kui omal ideid pole, siis jäljenda kogenud investoreid. 

Investor Toomas jällegi on mitmes artiklis rõhutanud, et teiste jäljendamine pole alatihea idee ja et igaüks peab oma investeerimisotsused ikka ise tegema.

2016. aastal ilmus Äripäevas päris mitu lugu Soome investeerimisgurust Seppo Saariost. Mu oli väga huvitav lugeda, mida arvab Saario investeerimisest, millised aktsiad talle kuuluvad ja missuguseid ta radaril hoiab.

Üks aktsia, mille Seppo oma intervjuus Äripäevale ära märkis, oli  Orava Asuntorahasto Oy. Tegemist on väikeettevõttega, mille dividenditootlus oli 2016 10%. Ahvatlev! Lisasin aktsia oma jälgimisnimekirja, kuid tehinguid tegema veel ei tõtanud, sest kõigepealt on ju ikka vaja teha esmane analüüs ja seada omad eesmärgid. Pealegi ei olnud tol hetkel vajalikke ressursse käepärast. 

2016 kevadel jooksis korra küll peast läbi ka mõte ostmine osta Orava aktsiaid võimenduse ehk investeerimislaenuga, aga õnneks oli mul nii palju kainet mõistust, et jälgida investori kuldreeglit: ära osta aktsiaid laenurahaga. Nii jäi see mõte esialgu settima ja oma aega ootama.

2016. aastal sügisel hakkas Orava Asuntorahasto aktsia langema ja kukkus 9 eurolt 6,90ni. Vaatasin üle fundamentaalsed näitajad ja ühtegi suuremat probleemi tuvastamata otsustasin positsiooni võtta, sest ka dividendisuhe oli tänu hinnalangusele muutunud veelgi atraktiivsemaks. Ostsin esimesed 140 aktsiat hinnaga 6,80. Aktsia jäi nädalaks sellele tasemele püsima ning tõusis isegi 7,10 eurole. Kuid siis võttis hind uuesti suuna alla ja pikaajalise investorina ostsin 80 aktsiat juurde hinnaga 6,35.

Jällegi jäi aktsia hind püsima ja tõusis isegi korraks tagasi 6,80 euro peale. See süstis lootust, et kõik on õige. Aga kui hind uuesti vajus, hakkas kripeldama, kas olin ikka piisavalt infot kogunud.

Saario raamatus „Kuidas ma investeerin börsiaktsiatesse” oli juttu ka sellest, kuidas infot leida.  Kammisin läbi uudised Orava Asuntorahasto kohta. Selgus, et mul oligi kahe silma vahele jäänud analüütikute ennustus, et tõenäoliselt pole Orava Asuntorahasto 2017. aastal enam võimeline samas suurusjärgus dividende maksma ja peab dividende kärpima poole võrra.

Niisis olin astunud dividendi väärtuslõksu. Kuna aktsia hind oli langenud ostuhinnast 11% allapoole ja esialgne investeerimise eesmärk ei pidanud enam paika, otsustasin järgida investeerimisõpikute alusreeglit ja piirata oma kahjumit. Langevas trendis positsioon õnnestus realiseerida 6 euro juures ja koos tehingutasudega kujunes kaotuseks 12,65%. 

Tänu sellele, et tunnistasin eksimust, pääsesin -12,65% koolirahaga. Kui oleks jäänud endiselt positsiooni hoidma lootuses, et ehk tõuseb hind tagasi endisele tasemele, oleks tänaseks kaotus olnud juba 33,70 protsenti. Kui oleksin ostnud aktsiat 2016. aasta kevadel hinnaga 10 eurot, oleks kaotus olnud 55,20%.

Seega, kõik algajad investorid, võtke nõuannet „Tunnista oma viga ja piira kahjumit” tõsiselt!

Mina sain sellest kogemusest väga hea õppetunni ja hullemast päästis mind raamatutest loetud põhitõdede järgimine.