Keskpäraste võim

Vähesed mäletavad, et need värsid on pärit sõjasituatsiooni kirjeldusest – ehk siis sisuliselt sõjas ellujäämise õpetus. Ükski ei taha ju surma saada, ent eestlasil ja nende eellasil pole aegade jooksul selles asjas häid valikuid olnud. Ent nõnda nagu paljud teisedki kirjandusteoste tsitaadid on needki sõnad aja jooksul oma elu elama hakanud ning kasutajad on unustanud konteksti, kust nad pärit. Keskmiste kojutulemine on hakanud tähendama seda, et keskmine on midagi head ja õiget – midagi, mille poole püüeldagi, eesmärgiks seada. Sageli öeldakse, et tõde on kusagil keskel – eriti kui tahetakse vaidlust sõbralikult või korrektselt lõpetada.

Miski pole kaugemal sellest, kuidas asjad on. Tõde ega isegi mitte õigus pole eluilmaski midagi keskmist või säärast, mille peale saab lihtsalt niisama kokku leppida. Keset küla ehitatud kirikusse ei lähe need, kes usuvad oma ideaalidesse. Kel tõega puutumus, see ei hooli kuigivõrd kasust või kompromissist – kasu on keskmiste teema. Nõnda on tõde loomu poolest ikka midagi, mis ootab varjatusest väljatoomist ja nähtavalesättimist, ta eeldab valvsaid vardjaid, kes kalduvad kasu kahmamise asemel katsumusile ning on valmis kandma ka kaotusi, saati suuri ja isiklikkegi.

Anne ja andekus on alati tõega sisemises suguluses. Anne on ikka antud, mitte võetud või saadud, ta pole inimese enda tehtud või poest ostetud, ja nõndasama on lugu tõega. See neid seob. Tõde lihtsalt on kuidagi, teda saab nähtavale tuua sel või teisel moel, kord kaunilt, kord karuselt, kohati kahtlevalt. Aga mitte igaüks ei hooli sellest, ei kuula ega kuulata. Neil, kellele on antud mõni anne, on tõe suhtes tavaliselt tundlikumad.

Anne ja andekus on omakorda midagi, mis keskmisile keeruline kannatada. Anne on alati kõrvalekalle keskmisest. Puue, kui soovite. Psühholoogiliselt on andekad inimesed enamasti haavatavamad kui keskmised. Neil võib valutada sealt, kust keskmistel tunnikski tunda ei anna. Neil võib olla puudu sotsiaalseid sättumusi, mis keskmisi kõigega kohaneda aitab. Nad võivad olla keskmisest kõvasti kehvema suhtlemisoskusega, sest elus kipub olema nii, et kui ühtesid võimeid antakse palju, siis mõnda muud ei jagu kohe sugugi.

Anne on ühtaegu nii kink kui ka needus. Need, kes on oma andest teadlikuks saanud, tunnetavad seda selguse ja vahel valuga. Anne tähendab kohustust end avaldada, täide viia, viimseni lihvida. Kõik, mis sünnib andest, saab alati teoks mõnel piiril või serval, millel käimine veristab jalgu ja paneb proovile tasakaalu. Piiridele püüdmine põletab põski ja pihustab paratamatusi. Anne ajab kõiki etteantused küsitavaks ja ajendab aimama seda, mida peetud võimatuks. Ande võimised vaidlustavad ahistavat arupärasust ja mõtestavad seni mõistetamatut. Anne tõrgub aru andmast ja arvutamast, kust kasu kätte saada.

Andekate inimestega ei ole kellelgi kerge. Eriti raske on andepuudelistega toime tulla organisatsioonide juhtidel, sest iga asutus, organisatsioon või ettevõte on olemuslikult orienteeritud keskmisele. Institutsiooniline loogika eeldab keskmisust, sest teisi ta ei saa toimida – äärmusi püütakse kas keskmiseks muuta või heidetakse välja. Ande ahistamine on organisatsiooniline paratamatus.

Ent teisalt vajab andeid ja andekaid iga organisatsioon – muidu ta hukkub, hääbub. Suuresti juhi tarkusest ja enese annetest sõltub see, kuidas ta andekaid ahistusest hoida suudab. Mida keskmisem on juht, seda vähem on tema meeskonnas andekaid. Korralik keskpärasus kardab andekaid nagu tuld ja närvutab neid, püüab pihustada ja viimaks peletab põgenema. Anne on alati keskpärasusest hapram, tundlikum, närvilisem. Endast teadlikuks saanud anne valib parema paiga oma ande täideviimiseks; veel teadvusele tulemata, oma loomusega mitte veel kontakti saanud anne annab alla ja hukkub, sest ei usu enesesse küllalt.

Kurdistav keskpärasus kurvastab keskmisi endidki, kuid keskpärane hoiab loomu poolest ikka keskmise poole. Algatuseks on hea seegi, kui mõistame, et kõik suure ja eheda sünnitab alati anne. Anne on aga habras ja õrn, saab ise haiget ja teeb vahel haiget ka teistele. Keskmisuse ja keskpärasuse elujõud on ikka suurem. Väikese rahva ja riigina pole meil aga lihtsalt muud valikut kui andekaid tundma ja taluma, ära tundma ja hoidma, lõpuks areldi armastamagi õppida.