Kes on riigimees?

Üldiselt on isegi opositsioonipoliitikute suust kukkunud tunnustavaid sõnu Jüri Ratase otsustava tegutsemise asjus. Need sõnad on küll väetid ning neile järgnevad nägemused Eesti allakäigust, mis ajaksid hirmu peale isegi Delfi oraaklile, ent on täiesti võimalik, et oleme tunnistajaks Keskerakonna muutumisele. Kui tavaliselt hoiavad ministrid kümne küünega oma kohast kinni, et siis solvunult pobisedes riigikokku või mõnesse juhatusse taanduda, siis on Ratas tegutsenud otsustavalt.

Kuulun selle vähemuse hulka, kes tunneb puudust ühisosa otsingute järele. Vastandumist peetakse juba peaaegu paratamatuks. Jällegi – ma ei arva, et vastandumine on a priori halb. Kui mulle üldiselt ebasümpaatne Reformierakond ristab mõõgad ja pillub sädemeid maksupoliitika pärast, siis tundub see igati ok. Maksupoliitiline nägemus on neil sirge joonega ning tundub loomulik, et selle juurde käib sügav umbusk igasuguse astmelisuse suhtes. Sellise elitaristliku umbusuga ei pruugi nõus olla, ent see on otsekohene ja selge ning sedasi täiesti aktsepteeritav.

Ent mul käib üle mõistuse poliittehnoloogiline hüsteeria, mis ei võimalda enam näha pooltoone, tunnistada avalikult küsimuste keerukust ja sedakaudu tunnustada mõningaidki vastaste samme. Mul tulevad peaaegu härduspisarad silma, kui kuulen mõnda poliitikut, kes oma vastasega kaasa mõtleb, selle asemel et ta esimese lausega ebakompetentsusse pagendada. Artur Talvikul võivad olla kui tahes sümpaatsed ideed vähema bürokraatia ja vähema politiseeritusega riigist, ent kui seda saadab koalitsiooni lame hukkamõist, siis ei tekita see usaldust, et võimu teostades hakkaksid Talvik ja tema esindatud erakond ise paremini käituma – retoorikas pole küll suurt kvaliteedivahet tunda. Loomulikult ei tähenda viisakas poliitik veel head poliitikut, ent viisakus pole ju muud kui inimliku läbikäimise vorm, millega tunnistatakse teiste eluõigust. On ikka väga oluline, kuidas asju öelda. Stiil on sisuga seotud, midagi pole parata.

Eriti groteskseks võib muunduda mõne reformierakondlase retoorika, kibeduseks käärinud üleolek. Aeg-ajalt tekib tunne, et kui anda sellele mingi käegakatsutav kuju, kattuks Eesti taevas mürgise suduga. Ainus pääsetee meid hukust päästa oleks Reformierakond võimule lasta. Ent lunastaja paralleelid võiks jääda Edgar Savisaart kummardava Heimar Lengi pärusmaaks. Naljakas, kuidas retoorika tasandil pole parteide vahel sageli olulist veelahet. Ei saa aru, milline oluline vahe on autorollotajatel ja prüginihverdajatel.

On sümpaatne, kuidas Ratas vähemalt püüab teravatest vastandustest hoiduda. Tõsi, ümaruste hinnaga. Sestap oleks parem harjutada kas-küsimustele konkreetselt vastama.

Olen mõelnud, misasi see riigimehelikkus õieti on. Minu nägemuses ennekõike kaks asja. Esiteks: orienteeritus ühisosale. See ei tähenda loomulikult, et kõigiga peaks kõiges nõus olema, mõnikord on vaja ka jürgenligilikku otsekohesust. Ent riigimehelik hoiak võiks lähtuda valmisolekust leida esmapilgul vastandlikes ettekujutustes mingisugustki kompromissi ja koostöö võimalust. Riigimees võiks liikuda äärmustest keskkoha suunas, mitte vastupidi. Kõikides vastandumistes on peidus ühisosa.

Võtame näiteks multikultuursuse ja migratsiooni küsimuse – üksteise sildistamise ja üha vaenulikuma vastandumise käigus on unustatud, et vaidluse aluseks on sügavalt inimlik hirm meie ühiskonna igapäevase heaolu pärast. Ühtedele kangastub turvalisus rahvuslikus puhtuses, teistele, vastupidi, kultuurilises mitmekesisuses, ent südant valutavad enam-vähem kõik. Ometi jääb pealispinnale muu. Olgugi et kaldun multikultuursuse suunas, ei näe ma mõtet protektsionismi üheses siunamises.

Kui protektsionism on viisakas, jättes mustadele uksed näitamata, siis on ta täiesti aktsepteeritav sotsiaalpoliitiline vaade. Teisalt pole ka multikultuursus fakt, mille ette inimesi panna, vaid lihtsalt üks eksistentsi võimalusi. Samas tajun selgesti, et kui EKRE võitleks sama kirega näiteks kohaliku koduvägivalla või liiklushuligaanlusega, nagu nad võitlevad kümmekonna põgenikuga, siis võiks olla päris äge.

Sellega seoses meenub mulle üks Kaido Ole maalisari. Tegu oli hiiglaslike värviringidega, kus värvid üksteisest üle libisesid. Iga värviringi keskel seisis aga suur küsimärk. Just nimelt – on olemas üks punkt, kus kõik värvid, kõik visioonid kohtuvad. See on punkt, kus esiplaanil on korraga inimlikkuse tuum: mitte meie kultuuriline taust või seksuaalne orienteeritus, vaid iga inimese võime tunda rõõmu, hirmu, armastust ja viha. Kuidas sellega hakkama saada? Kuidas saada hakkama enda ja teiste inimeste elutundega? Seda küsimust ei saa vältida ühelgi ühiskonnaelu tasandil – perekonnast riigini. Ma ei usu, et ühiskonna järsk lahutamine (või kõikide küsimuste lahendamine selle lahutamise valguses) on kõige õigem vastus. Ent seda, kas see on nii, oleksin nõus meeleldi arutama – selle asemel et leida, et mõnel sotsiaalsel huvigrupil on mingil põhjusel vähem õigusi või võimeid kaasa rääkida.

Teine riigimehelikkuse kriteerium mu silmis seisneb võimes oma vastaseid vahetevahelgi tunnustada. Olgu, mõistan, Reformierakonna šokk on suur – nemad pole võimul, ent meri ei ajagi üle kallaste. Loomulik on reageerida sellele sõnumiga, mis meenutab pisut lameda maa pooldajaid – tegelikult hakkab ühiskond kohe kokku varisema, raha kaob, kõik hea haihtub. Mitte et praegust koalitsiooni ei tohiks kritiseerida. Aga kordan: on oluline, kuidas seda tehakse. Milline valitsus poleks teinud omajagu vigu? Milline valitsemine poleks köielkõnd?

Nüüd võib tekkida mõnel lugejal mulje, et olen praeguse valitsuse kiivas pooldaja. Kaugel sellest. Mu meelest pole näiteks ammugi viidud ellu nõnda eluvaenulikku keskkonnapoliitikat kui Marko Pomerantsi juhtimisel. Eesti metsad hävinevad meie silme all. See, millised näevad mõnel pool välja lageraiutud metsad, toob silme ette vaippommitatud linnad. Seda on kurb vaadata ning möönan, et minugi silmis heidab keskkonnapoliitika varju tervele IRLile ja ka koalitsioonile.

Ent see ei tähenda, et valitsus täiel määral valesid otsuseid langetaks või et IRLis poleks ühtegi inimest, kellest viimase aja jooksul ühiskondlikku kasu on olnud. Pealegi peab arvestama tõsiasjaga, et Eestis on küllalt palju ka neid, kes arvavad praeguse keskkonnapoliitika tulusaks ja õigeks. Ning neil on samasugune õigus siin elada kui minusugustel.

Selline see elu paraku ongi. Keerulisem ja vastuolulisem, kui sageli sooviksime. Demokraatia ongi vastuoludega elamise pidev harjutamine. Selle käigus võiks meeles pidada, et iga venelane pole viienda kolonni esindaja ning iga konservatiiv ei kattu vastikusehigiga, kui nurga tagant tuleb tõmmum inimene. Võimalik, et Jürgen Ligile sümpaatsete inimeste hulka kuulub ka keskerakondlasi ja sotsiaaldemokraate – kõik on võimalik! Võimalik, et mõni naine juhib autot paremini kui ükskõik kui kõva mees ning et mõnes ateistis on inimarmastust rohkem kui mõneski kristlases.

Ükski kujutlus ei kattu tegelikkusega. Äkki algabki riigimehelikkus sellest, et seda tõsiasja teadvustatakse ning sellega lepitakse – see ei pea ju tähendama loobumist oma tõekspidamiste eest võitlemisest. Joseph Scumpeter on öelnud selle kohta väga hästi: ”Mõista oma veendumuste paikapidavuse suhtelisust ja ometi vankumatult nende eest seista – see eristabki tsiviliseeritud inimest barbarist”. Ja muidugi annab suhtelisuse taju parema võimaluse teistsuguseid veendumusi vähem põlata, sest eks suhe nendegagi võib olla suhteline.