Müraühiskond teel eikuhugi

See nähtus oli omane ühele varasemale ühiskonnale, kus kõik oli kollektiivne, ja kuna kõik oli kõigi oma, siis polnud ka õiget vastutajat.

Nüüd on taas platsis nii kollektiivsus kui ka vastutamatus. Kõige selgemini ilmutas see end viimati rahandusminister Sven Sesteri kaitseks antud lausungites nii valitsusjuhi kui ka teiste koalitsioonipartnerite poolt, et valitsuse poliitika, sh eelarve- ja maksupoliitika, on ühine ja selle eest vastutab kogu valitsus, mitte Sester üksi. Kuna kavandatud maksupoliitilised muudatused on ilmselgelt halvad, need destabiliseerivad maksu- ja ettevõtluskeskkonda, suurendavad maksukoormust, siis on valitsuse poolt vaadates hea, kui nende eest vastutavad kõik koalitsioonipartnerid ja mitte ükski erakond eraldivõetuna. Ehk siis keegi just nagu ei vastutagi, ja kui, siis koalitsioonilepe, mis on mingisugune kompromiss, mis ei kuulu kellelegi.

Kui ka Seeder kutsus rahandusminister Sesteri tagasi, siis seda erakonna mainekaotuse tõttu. Avalikkus paraku otsib alati patuoinast, ja kindlasti ka leiab selle. Kuigi patuoinaks sai sedakorda rahandusminister, on mainekaotuse juured ju hoopis sügavamal, kogu IRLi senises kursimuutuses ja koostöös Keskerakonnaga, mis pole kopika eestki isamaaline, vaid vastupidi – see on pronkssõduri vennaskond, mille venemeelne tiib näeb Eesti julgeolekugarandina NATO asemel pigem Venemaad. Veelgi sügavamale ämbri põhja tümistama minna polnuks ühel isamaalisel erakonnal võimalik.

Poliittehnoloogiline käik panna Reformierakond jalga puhkama, nagu IRLi eelmine esimees Margus Tsahkna seda sõnastas, osutus Pyrrhose võiduks: Reformierakonna maine kasvab, tema maailmavaatelise (pool)venna IRLi maine aga põrmustub. Kui IRLilt ootab valija selgelt isamaalisi vaateid, siis Reformierakond on teatud mõttes teflonerakond, mis on pikaaegse valitsuserakonnana kasvatanud endale tugeva eksimatuse – ainuõige maksupoliitika, ainuõige eelarvepoliitika jne – kaitsekihi (kui mõned skandaalid kõrvale jätta), milles teatud hulk valijaid näeb kvaliteedimärki.

Eesti võimumustrite fundamentaalseks ümberkujundamiseks ei piisa Reformierakonna varupingile saatmisest. Arvata on, et puhanuna tuleb ta sealt veelgi tugevamana tagasi. Kui uue valitsuse moodustavad juba Keskerakond ja Reformierakond, on see suund kahepartei süsteemi poole, mis toob kaasa teiste parteide, sh IRLi veelgi suurema marginaliseerumise.

Naastes kollektiivse vastutamatuse juurde, ei saa mööda tänasest „tõdede“ paljususest, mida on iseloomustatud ka kui tõejärgsuse ajastut. See tähendab, et kui informatsiooni (nn tõdesid) on üleküllastunult palju, autoriteedid puuduvad, siis üks tõde pole parem kui teine, ning nende paljususes ei suuda enam keegi orienteeruda. Sisuliselt on tõe ja autoriteetse sõna asemel müra, millest on raske midagi selgelt eristada.

Müraühiskond sobib neile, kellele meeldib ujuda sogases vees; kellele sobib kõmisev poliitiline retoorika, parteitõdede eelistamine tõele endale, musta valgeks rääkimine. Müraühiskond ei sobi neile, kes (anakronistlikult?) on targad ja missioonitundelised, oma ala asjatundjad, kes tahaksid reaalselt midagi ära teha, ühiskonda sihipäraselt arendada ning teha ratsionaalseid otsuseid. Mida kindlasti ei ole maksude tõstmine poliitiliste eesmärkide nimel või probleemide lahendamine juhuvaliku printsiibil, vastavalt sellele, kuidas üks või teine teema ühiskonnas võimendub. See on poliitika, kus pikaajalisi eesmärke ei seata, ning järgmisi valimisi silmas pidades on esiplaanil vaid erakonna huvid, vohab populism, eesmärkide eklektilisus ja nende finantseerimise stiihia. Ka eelarve tasakaalust välja viimine ja võlgu elamine, sest vastutust ju pole. On küll poliitiline vastutus, kuid see on pigem vastutamatuse peitenimi, eufemism.

See pole vaid midagi Eestile omast, seda kohtab laialt ka Euroopa päevapoliitikas. Ka seal soovib lühikese perspektiiviga poliitika probleeme lahendada täna ja kiiresti ega mõtle, mis saab tulevikus, sest see on juba järgmise põlvkonna poliitikute mure. Migratsioonisurvele seisti Saksamaal vastu avatud ustega, programmeerides sellega ühiskonda tulevasi konflikte ja seniseid võimendades. Venemaalt gaasi ostes ja uusi naftajuhtmeid rajades laheneb küll Saksamaa praegune gaasimure, kuid halveneb julgeolekukeskkond, mis lahvatab kuskil kaugemal, mitte Berliinis, vaid Kiievis. Suurbritannias tõi päevapoliitiline möödalask kaasa Brexiti, Kreeka vaevleb üle jõu elamise küüsis jne.

Eesti on väike riik, seda on just ühe suurlinna tänava jagu, ja piltlikult öeldes peaks selle korraldamisega hakkama saama üks keskpäranegi linnavalitsus. Aga see on pigem niisugune tänav, kus kõik ajavad oma asja, igaüks lapib oma teejuppi, paneb maha oma kaablid ja torud, ajab oma prügimajandust ja võtab vajadusel altkäemaksu, ning mingist ühisest planeerimisest pole juttugi, sest igaühel on oma toiduahel toita. Kui ka lahvatab mingi spontaanne rahvaalgatus Rahvakogu näol, lõpeb see kosmeetiliste muudatuste ja värskete ideede pikaldase roiskumisega päevapoliitikas.

Nüüd peaks küsima, kuidas siis edasi? Kuhu on kadunud arutlused ühiskondlikust leppest, ühiskonna ja majanduse sihipärasest arengust? Kas Rahvakogu või rahvaalgatuse idee on siirdunud unenäomaailma? Miski ei kehti enam, ükski väärtus pole teisest parem. Ehk kõik on ühtemoodi suhteliselt väärtusetu. Kui ka praegusele valitsusele järgneb mingi uus kombinatsioon ja sellele omakorda uus, ei too see kaasa olulisi muutusi, kui ei muutu poliitika tegemise viis ja planeerimine. Kui ei suudeta formuleerida ühtseid seisukohti (tõdesid, kui soovite) ja neid järgida. Kuid lõpetuseks ja lohutuseks – küllap kõik ikkagi muutub, sest miski ei püsi paigal. Tõdede paljususese maailmas on tulemus lihtsalt ettearvamatu. See kindlasti viib kuhugi, kuid ei tea, kuhu. Võib-olla siiski peatuks ja mõtleks?