Rahvuslik meedia vajab gigantidega võitlemisel riigi tuge

Eesti reklaamiturust moodustavad Facebooki ja Google’i reklaamid väidetavalt 10 miljonit eurot. Seda summat on loomulikult lõpuni väga keeruline hinnata, kuna Eesti ei saa neid teenuseid maksustada. Eesti riik võikski alustada sellest, et Google ja Facebook maksustada kas või nullmääraga, et meil tekiks üleüldse ülevaade, kui suur on nende ettevõtete osakaal meie reklaamiturust.

Mis puudutab Google’it, siis Euroopas on käibele läinud kõnekäänd, et Google on uus Microsoft. Nimelt tabas Microsofti 1990ndatel väga suur konkurentsirikkumiste uurimiste laine. Samavõrd mahukas on Euroopa regulaatorite tähelepanu praegu Google’ile. Veel mõni aeg tagasi käis Google’i suhtes Euroopa institutsioonides 22 uurimismenetlust nii konkurentsi võimalike rikkumiste kui ka autoriõiguste võimalike riivete küsimuses. See kõik kulmineerus tänavu suvel, kui Google’ile määrati 2,4 miljardi euro suurune trahv selle eest, et Google manipuleeris oma otsingumootoriga nii, et suunas inimesi omaendaga seotud müügikanalitesse ostma.

Tegelikult manipuleerivad Google ja Facebook oma algoritmidega ka ühiskonnas käimas olevaid debatte ehk avalikku arvamust, kuid ei vastuta ise millegi eest. Facebook väidab, et on kõigest platvorm, mitte meediakanal, kuid tegemist on sisuliselt siiski maailma suurima meediaväljaandega.

Kirjastajate jaoks on seoses tehnoloogiagigantidega laual mitmesugused probleemid. Üldistatult on selle kõige resultaat traditsiooniliste meediaväljaannete dramaatiliselt kukkunud käibe maht. Ja see probleem ei ole teravalt üleval mitte ainult Euroopas, vaid ka Ameerikas, kus näiteks New York Timesi ja Wall Street Journali reklaamimüük kukkus möödunud aastal 20%. Analüüsifirma eMarketer andmetel kontrollivad Facebook ja Google juba 60% USA digireklaamiturust. Selle kõige tagajärjel on isegi Ameerikas kui üliliberaalses majanduses riigi suurim ajalehtede assotsiatsioon käivitamas kahe tehnoloogiagigandiga kollektiivseid läbirääkimisi, et oma õigusi paremini kaitsta.

Ka Euroopas oleme me näinud mitmel pool initsiatiive neid ettevõtteid kas regulatiivselt vaos hoida või katsuda konkurentsirikkumismenetlustega korrale kutsuda. Palju on kõneainet pakkunud näiteks Saksa seadusandja katse Google’it regulatsioonidega hillitseda. 2013. aastal jõustunud seaduse põhiline tagajärg oli Google Newsi teenuse mõningane piiramine ja üldine surve Google’ile jagada senisest enam tulu sisu tootjatega.

Samal ajal lõppes Hispaania katse kehtestada nn Google’i maks haleda läbikukkumisega ja see tõestab, et tehnoloogiagigante ei ole mõtet hakata reguleerima, kui selleks pole väga läbimõeldud plaani. Nimelt tekitasid kirjastajad, kes lobistasid ise kõvasti Google’i maksu nimel, endale bumerangiefekti. Vastukäiguna maksustamisele otsustas Google Hispaanias Google Newsi teenuse välja lülitada, mille tulemusena kaotasid ennekõike keskmised ja väikesed uudisväljaanded. Hispaania kirjastajate kahju hinnati toona 10 miljonile eurole aastas.

Aga võitlus käib edasi ja tõenäoliselt arutasid Euroopa riigijuhid probleeme Google’i ümber ka reedel Tallinnas. Üks jõulisemaid nn Google’i situatsiooni tõstatajaid Euroopas on Saksa meediakontsern Springer, kellele kuuluvad ka Euroopa suurim ajakiri Bild ja poliitikaportaal Politico. Saame näha, milline saatus ootab ees Euroopa kirjastajaid ja kas Google’i suhtes suudetakse midagi reaalselt ette võtta.

Ka meie Euroopa poliitikud Andrus Ansip ja Kaja Kallas on avanud selles küsimuses vihase debati. Kallas esindab autoriõigusele liberaalset ja Ansip konservatiivset vaadet, mis lähtub suurte kirjastajate huvist. Ühest küljest on Kallasel õigus, et Ansipi reform suure tõenäosusega Eesti kirjastajatele suurt kergendust ei anna ja uuest litsentsisüsteemist võidavad Euroopa tõeliselt suured meediakontsernid.

Teisest küljest, vaadates käimas olevat debatti just kirjastaja positsioonist, tuleb möönda, et tegu on väga põhimõttelise vaidlusega autorluse tuleviku üle. Oleme ausad, selle häda Euroopa poliitikakujundajatega on Google endale kaela tõmmanud pikaajalise ülbe käitumisega, mis väljendub maksude mittemaksmises ja soovimatuses oma kasumeid kirjastajatega vähegi jagada.

Arvestades sellel teemal kogu maailmas käivat poliitilist ja meediateemalist debatti, on tegelikult üsna kummastav, et meie poliitilised ringkonnad ei ole senimaani võtnud tõsiselt kodumaise meedia püsivuse küsimust. Keskkond, mis võimaldab nii üleriigilisel kui ka kohalikul meedial jätkusuutlikult toimetada, on kahtlemata nii rahvusliku kultuuri kui ka julgeoleku küsimus.

Samal ajal ei soovi aga Eesti riik toetada isegi maakondade kojukannet ega võrdsustada digitellimusi paberlehe omaga ehk võimaldada madalamat käibemaksumäära digitaalse meedia tellimustele. Need võiksid olla esimesed sammud kodumaise meedia toetamise pikaajalises plaanis, eriti arvestades, et Facebookilt ja Google’ilt üldse makse ei saada.

Seega on ridamisi teemasid, millega riik kodumaist meediat aidata saaks ja võiks. Algatuseks peakski mõni riigikogu fraktsioon algatama riiklikult tähtsa küsimuse sellest, kuidas säilitada rahvuslikku meediat.