Põhiõigused tallati jalge alla

Riigikogus võeti hiljuti vastu seadus, mille kohaselt kohustuvad ettevõtjad alates 01.09.2018 esitama äriregistrile andmed äriühingute tegelike kasusaajate kohta, mis on seejärel kõigile piiranguteta ja erandita kättesaadavad. Tegelike kasusaajate kohta äriregistrisse andmete esitamise kohustus tuleneb Euroopa Liidu 2015. aasta nn rahapesu ja terrorismi tõkestamise direktiivist ja selline lahendus on õiguspärane. Küll on aga riigikogu sõnastatud tegelike kasusaajate n-ö totaalse avalikustamise lahendus vastuolus nii põhiseaduse kui ka nimetatud direktiivi endaga.

 

Vastu võetud seaduse kohaselt avalikustatakse tegelike kasusaajate andmed äriregistri infosüsteemis. See tähendab, et tegelike kasusaajate andmed muutuvad äriregistri kaudu piiranguteta kättesaadavaks kõigile. Tegelike kasusaajate andmetele juurdepääsu õiguse andmine igaühele ei ole aga kooskõlas nende isikuandmete kogumise ja äriregistrile esitamise eesmärgiga, milleks on võimaldada kohustatud isikutel ja pädevatel asutustel reaalselt kontrollida kliendi või tehingu tegelike kasusaajate isikuid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks. Rahapesu ja terrorismi tõkestamise eesmärgi saavutamiseks ei ole vajalik andmeid piiranguteta avalikustada.

Põhiseadusega  on kehtestatud põhiõigus eraelu puutumatusele. Eraelu puutumatuse riive peab olema alati eesmärgi suhtes proportsionaalne ehk mõõdukas. Uue seaduse seletuskirjas endas on samuti rõhutatud, et läbipaistvus ei ole eesmärk omaette, vaid vahend, millega tõkestada Euroopa majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks.

Seaduse tinginud Euroopa Liidu direktiiv ei eelda tegelike kasusaajate andmete üldist avalikustamist, vaid sätestab, et teave tegelikult kasu saavate omanike kohta peab olema kättesaadav vaid teatud isikutele. Teave tegelike kasusaajate kohta peab olema kättesaadav: a) pädevatele asutustele ja rahapesu andmebüroodele piiranguteta; b) kohustatud isikutele, kui klientide suhtes rakendatakse hoolsusmeetmeid (nt pangad ja notarid, advokaadid,); c) kõigile isikutele, kes suudavad tõendada õigustatud huvi.

Seejuures on ka direktiivi preambulas rõhutatud, et juurdepääs peaks olema tagatud isikutele, kes suudavad näidata, et neil on õigustatud huvi seoses rahapesu, terrorismi rahastamise ja nendega seotud eelkuritegude nagu korruptsioon, maksukuriteod ja kelmus tõkestamisega.

Seaduse eelnõu menetluse kestel kadus seaduse algselt plaanitud sõnastusest võimalus taotleda andmete avalikustamise piiramist kui tegelikuks kasusaajaks on alaealine või piiratud teovõimega isik. Euroopa Liidu direktiivis on sätestatud liikmesriigile võimalus piirata juurdepääsu lisaks eeltoodule ka juhul, kui see tekitaks tegelikult kasu saava omaniku suhtes kelmuse, inimröövi, väljapressimise, vägivalla või ähvardamise ohu.

Seega võib ka direktiivi koostajate enda arvates tegeliku kasusaaja andmete avalikustamine mõnel juhul kujutada endast reaalset ohtu kasusaaja elule, tervisele või omandile, mis kõik on põhiseadusega kaitstud hüved ning vajavad seetõttu erilist kaitset ja tähelepanu. Eesti seadusandja pole aga neid võimalusi oluliseks pidanud. Kuigi Eesti valitud n-ö totaalse avalikustamise lahendust arvestades peaksid sellised tasakaalustavad meetmed olema hädavajalikud.

Eesti totaalse avalikustamise kord võib avaldada seatud eesmärgi suhtes hoopis vastupidist mõju. Pole välistatud, et kuna ettevõtjad teavad, et nende esitatavad andmed tegelike kasusaajate kohta saavad 01.09.2018 piiranguteta kõigile avalikuks (mida Euroopa meilt ei oota ja mis võib olla põhiõigustega vastuolus), siis võib see anda ettevõtjatele täiendava tõuke mitte avaldada tõeseid andmeid, mida nende andmete suurema kaitstuse korral oldaks valmis nt pankadele jt põhjendatud huviga isikutele jagama. Seda enam arvestades asjaoluga, et Eestis on võrreldes teiste riikidega ligipääs ettevõtjate andmetele ja  äriühingute majandustulemustele juba niigi tavatult laialdane.

Rahapesu ja terrorismi tõkestamine on väga oluline ja ärikeskkonna läbipaistvus on oluline väärtus, kuid nende agaral edendamisel ei tohi siiski olulisi põhiõigusi jalge alla talluda. President ei tohiks sellist seadust välja kuulutada ja peaks selle riigikogusse tagasi saatma.