Rail Balticu tasuvusuuring ei ole pühakiri

Oleme ise tugevasti kritiseerinud Rail Balticu viimast tasuvusanalüüsi, milles on meie hinnangul sisendandmetega manipuleeritud ja loobutud tasuvusanalüüside ühest peamisest nõudest – alternatiivprojektide võrdlemisest. Euroopas tehtud tasuvusuuringutel on aga teisigi, üldisemaid probleeme.

Euroopa Liidus otsustatakse alates 2000. aastast liikmesriikide suuremad investeeringutoetused projektide tasuvusanalüüside (Cost-Benefit-Analyse, CBA) tulemuste põhjal. See väga mõistlik praktika on võetud üle USA-st, kuid Euroopas on tasuvusanalüüside kvaliteet küllalt lühikese kasutusaja jooksul pälvinud üksjagu kriitikat.

Kvaliteetselt tehtud tasuvusanalüüs on vaieldamatult hea instrument hindamaks, kas projekti tulud on kuludest piisaval määral suuremad. Siit saab aga alguse ka üks suuremaid probleeme. Nimelt ei pöörata tasuvusanalüüsides üldjuhul mingit tähelepanu majandusliku ebavõrdsuse vähendamisele. Lihtsustamiseks paneme majandusliku ja regionaalse ebavõrdsuse vahele võrdusmärgi. Näiteks ei ole meie oludes isegi väga hästi tehtud tasuvusanalüüsi jaoks vahet, kuidas projekti tulude pool jaotub – kas tulud kuuluvad tallinlastele või mittetallinlastele.

Teine, just Euroopa Liidule iseloomulik tasuvusuuringute metoodika fundamentaalne probleem on selles, projektide raha kulutatamise mõistlikkust ei hinda ükski sõltumatu osapool. Tšehhi teadlane Eliška Vejchodska on analüüsinud, et kuna tasuvusuuringuid tellivad reeglina projektide läbiviijad ise, siis tekib tellija ja uuringu teostaja vahel tavaline kliendisuhe. Tellija on huvitatud niisugusest tulemusest, mis õigustab projekti ja mille abil saab Euroopa Komisjonist toetusraha küsida. Töö tegija huvides on omakorda vajalike tulemustega tasuvusuuring lõpuks lauale panna, sest siis on klient rahul ja töö eest saadav tasu suurim.

Töö teostajal on erinevaid võimalusi soovitud tulemuseni jõudmiseks. Tavapärane on tuleviku tulude ja kulude suuruse subjektiivne määratlemine ning valiku tegemine, millised kulud ja tulud on olulised ja millised vähemolulised.

Näiteks meie kohalikul Rail Balticul puuduvad tasuvusanalüüsi kohaselt seetõttu igasugused ehitus- ja käitusaegsed keskkonnakulud, sest sobiva lõpptulemuse saamise nimel otsustas uuringu läbiviija EY, et niisugused kulud ei ole lihtsalt olulised. Kokkuvõtteks leiab Vejchodsk?, et praeguste tasuvusuuringute praktika tõttu võetakse Euroopa Liidus liiga sagedasti ette kahjulikke taristuprojekte.

Analüütik Dalibor Rohac läheb selle aasta 10. augusti Financial Timesis avaldatud artiklis veel kaugemale. Rohac leiab, et eeskätt Kesk- ja Ida-Euroopas on levinud praktika, mille kohaselt poliitikud kasutavad nii riigieelarvelisi kui ka Euroopa Liidu toetusi liiga tihti selleks, et mobiliseerida valijaskonda tegema valimispäeval “õigeid” valikuid. Mida siis selle vältimiseks teha? Vastus on suuresti Junckeri plaanis, mille praegune Euroopa Komisjoni juht pakkus välja 2014. aastal.

Junckeri plaani kohaselt tuleb Euroopa Liidu osade toetuste jagamine allutada sõltumatule järelevalvele, mida peaks teostama Euroopa Investeerimispank. Panga ülesanne on hinnata toetust soovivaid projekte, nende tasuvusuuringid ja hiljem teostada järelevalvet raha kasutamise mõistlikkuse üle.

Rohac leiab, et poolel teel ei tohi pidama jääda ning sõltumatu järelevalve alla tuleb saada ka ka kõik ülejäänud toetused. Uskumatul kombel seni erapooletu järelevalve praktika Euroopa Liidus puudus ja tulemuseks on rida üledimensioneeritud ja majanduslikult ebamõistlikke kiirteid ja raudteid.

Rohac ütleb oma artikli lõpetuseks, et taristuinvesteeringute üle järelevalve sisse seadmine ei kaota automaatselt Ida- ja Kesk-Euroopa poliitikute populistlikke ja majanduslikult ebamõistlikke otsuseid, kuid praegune teguviis on halvim, millega Euroopa Komisjon saab jätkata.Samal teemal, seniste investeeringute ebaefektiivsuse riskist rääkis septembrikuisel Eesti visiidil ka Euroopa Kontrollikoja president Klaus-Heiner Lehne. Lehne kinnitas, et kui varem jälgis Kontrollikoda üksnes toetuste kasutamise seaduspärasust, siis nüüd jälgivad nad ka investeeringute otstarbekust. Ta tõi näiteid lennujaamadest ja sadamatest, mille investeeringutoetused on katkestatud.

Retooriliselt võib muidugi küsida, miks peaks korralik eurobürokraat loobuma miljardiliste rahavoogude suunamisest, kui vastutus on nii meeldivalt hägune.