Erakapitali kaasamine ei tähenda Patarei müümist

Seletame põhiasja nüüd kohe ära! Meie, st Kalaranna Patarei sihtasutuse liikmed, ei taha Patareid isiklikult enda kätte saada, vaid soovime, et riigi, linna, erasektori ja kodanikeühenduste osalusel moodustataks uus “keha”, mis võtab vastutuse Patarei saatuse eest enda kanda. Ehk siis on jutt PPP (Public-Private Partnership) põhimõtetel elluviidavast projektist, kus aga kandvat rolli mängib avalik sektor ja seda toetavad era- ja kolmas sektor.

Seda laadi rajatiste lihtne müük erakätesse pole enamasti head toonud ning see on seletatav objektiivsete põhjustega. Küll aga võib heast koostööst sündida vähemalt sama hea lahendus kui tuli Lennusadmast.

Euroopa juhtiv muinsuskaitseorganisatsioon Europa Nostra nimetas Patarei aastal 2016 Euroopa seitsme enim ohustatud mälestiste nimekirja. Europa Nostra president maestro Placido Domingo sõnul juhib nimekiri tähelepanu Euroopa kultuuri- ja looduspärandi haruldastele näidetele, mida ähvardab oht igaveseks kaduda.

Kogemused kogu maailmast kinnitavad, et sarnaste suurkomplekside müümine erakätesse ei ole andnud häid tulemusi. Näiteks Riia loodeosas paikneva Daugavgriva kindluse andis riik Riia linnale. Linn müüs selle aastal 1999 erainvestorile – ühele kohalikule ehitusettevõttele. Pärast seda on omanik korraldanud mõningaid lammutus- ja puhastustöid, aga kompleks tervikuna on aastaid hooletuses, võsastub ja laguneb.

Teiselt poolt on hea näide Helsingi kesklinna läheduses 8 saarel paiknev endine sõjaväekompleks Suomenlinna, mis aastast 1991 kuulub UNESCO Maailmapärandi nimistusse. Kompleks on jäetud valdavalt riigi omandusse (saarel on üksikuid erakinnistuid), saarte pärandit haldab sihtasutus. Suomenlinna on üks Lõuna-Soome kõige suuremaid turismimagneteid.

Ka Manhattani ja Brooklyni vahel asuv militaarkindlustustega saar Governors Island ja sealne Williamsi fort on meie Patarei kaasaegne. 1996. aastal alustati saare üleandmist tsiviilkasutusse, lõplikult pidi fort müüdama 2002. aastal avalikul enampakkumisel. Kuid juba siis mõisteti, et tulevikus on sel oluline avaliku kasutuse potentsiaal ning müügitingimustesse seati New Yorgi linna kasuks mitu punkti. Fort jäigi lõpuks müümata. 2016. aastal oli saar turismihooajal avatud 7 päeva nädalas. Saart haldavad osaliselt föderaalvõimud, osaliselt New Yorki linna loodud sihtasutus, kes on ka saare arendamise üldjuht. Moodustatud on ka MTÜ Kubernerisaare Sõprade Selts.

Daugavpilsi kindluse arendamine on samuti väga hea näide, kuidas linn üritab tohutut mahtu - kordades suuremat kui Patarei - hoida avalikus kasutuses, tuua sisse uut elu ja samal ajal seda nõuetekohaselt restaureerida. Alustati üksikobjektidest – näiteks tehti senisest pumbamajast turismiinfokeskus, restaureeriti üks värav ja selle raveliin, millest on tänaseks kujunenud kindluse üks visiitkaarte. Arsenalist väljaarendatud maailmakuulsa kunstniku Mark Rothko kunstikeskuses korraldatakse näitusi, kontserte, laste ja noorte haridusprogramme jms. Loomulikult on seal ka poed ja söögikohad. Väga palju on pööratud tähelepanu osalusüritustele, näituse- ja konverentsiturismi jms müügitööle. Praegu on kindlus ja sealne Rothko keskus nii linna kui ka regiooni (ka Leedus ja Valgevenes) populaarseimad turismiobjektid.

Patarei merekindluse petitsioon pakub välja eelpooltoodud näidetele tugineva kolmanda tee Euroopa enim ohustatud mälestise päästmiseks. Selleks on riigi, Tallinna linna, erasektori ja kodanikeühenduste jõudude ühendamine PPP projektis, et Patarei korda teha ning uues kvaliteedis ellu äratada. Erinevate ja hingega asja juures olevate osaliste kaasamine võimaldab Patareist teha avatud, elava ja mitmekesise keskuse. Patareisse mahuvad muuseumid, erinevad söögikohad, käsitöömeistrite ja restauraatorite poed ning töökojad, kunstnike ateljeed, innovatiivsed bürood, kodanikeühenduste ruumid, vangla-hotell, näituste ja seminaride ruumid jne. On oluline, et mälestise ala jääks avalikult kättesaadavaks ning seda ei tükeldataks eri omanike vahel. Europa Nostra eksperdid on korduvalt valitsuse esindajatele seletanud, et ka Euroopa Liidu programmidest saaks Patareile abiraha taotleda juhul, kui seda maha ei müüda.

Müügiprotsess on pehmelt öeldes küsitav ka seetõttu, et pole tehtud konserveerimis-restaureerimiskavasid, muinsuskaitse eritingimusi ega mingeidki projekte. Tehtud parandused on aga kehva kvaliteediga. Tühjana seismine ja nii läbilaskvast katusest kui ka pinnasest majja tunginud niiskus on oluliselt halvendanud Patarei olukorda võrrelduna 2005. aastaga. Samuti vohavad osades piirkondades seened ja vetikad – kuid jätkuvalt üritatakse ostjale müüa põrsast kotis.