Aktsiisitulu tuleks muust riigieelarvest lahutada

Olen ajakirjanikuna jälginud kümnete Eesti riigieelarvete tegemist ning täitmist, kuid kunagi varem ei ole minu mälu järgi ühe suure ja poliitiliselt olulise maksuliigi prognoosiga nii palju mööda pandud kui 2017. aasta eelarves alkoholiaktsiisiga. Ja seda majanduskasvu perioodil, ilma oluliste majandus- või muude kriisideta.

Alkoholiaktsiisi tegelik tulu riigieelarvesse oli ootusest 19,8 protsenti ehk 55 miljonit eurot väiksem. See on vanas rahas ligi miljard krooni. Ligi 13 protsenti laekus alkoholiaktsiisi vähem ka võrreldes 2016. aasta sama ajaga. Kokku oli aktsiisitulude puudujääk võrreldes prognoosiga 8,2 protsenti ehk 88 miljonit eurot.

Numbrid räägivad sellistes suurusjärkudes enda eest. Laekumise sesoonsusega pole mõtet puudujääki õigustada, kuna ka see on üksnes ja ainult aktsiiside järjestikuse tõstmise tulemus ja viga ei taandu mitte kuidagi välja - kui piltlikult öeldes selleks mitte lugeda siiret Läti Vabariigi eelarvetuludesse.

Prognoosiga eksimine on seda veidram, et peaaegu kõik väljaspool poliitikute ja ametnike ringi ennustasid juba pikalt enne uute aktsiisitõusude seadustamist, et plaanitud mahus nii raha riigikassasse tuua ei õnnestu.

Taavi Rõivase valitsusel 2015. aastal ja Jüri Ratase valitsusel 2016. ja 2017. aastal ei olnud soovi kuulata kedagi, kes ennustas, et inimesed hakkavad kütust ja alkoholi madalama hinnatasemega Euroopa Liidu naaberriigist ostma. Neist võib teatud piirini aru saada, kuna kuni eelmise aasta kevadeni oli Eesti majanduskasv madal ning pärast valimisi ning koalitsioonivahetust moodustatud uute valitsuste kindel soov oli kiiresti märgilised, kuid kallid valimislubadused teoks teha.

Kidura majanduskasvu juures - mis mullu kevadest alates jõuliselt kiirenedes lõpuks 2017. aasta eelarvelaekumised plusspoolele päästis - ei olnud lootust katta uusi kulusid käibemaksu või tööjõumaksude kogumise suurenemise arvelt. Seega töötas nuputamise osakond riigieelarve tasakaalu imiteeriva Exceli tabeli kallal erakordse loomingulisusega ning katteallikatena mõeldi 10-20 miljoni euro haaval välja kõikvõimalikke tuluallikaid. Suur osa neist jäigi majanduskasvu tärgates õnneks sinna tabelisse: automaks, suhkrumaks, pakendiaktsiisi tõus. Aga ennaktempos aktsiisitõusud ei jäänud.

Oot-oot, aga aktsiisid pole ju tegelikult üldse mõeldud eelarvesse raha toomiseks, vaid kahjuliku iseloomuga tarbimise - kütus, alkohol, tubakas, suhkur - pärssimiseks!

Pean siinkohal lühikese pausi, kuni naerate.

Kui olete mõne erandiga nagu Ahto Lobjakas ja paar sotsiaaldemokraati (kuigi nende puhul võis see olla naer läbi pisarate) silmad kuivaks pühkinud ja normaalse hingamise taastanud, siis küsime: mis saab edasi?

On üsna tõenäoline, et järgmiseks aastaks plaanitavad alkoholiaktsiisi tõstmised jätab see koalitsioon ära. Isegi sotsiaaldemokraadid ei toeta veel kõrgemaid aktsiise. See ei too paraku tarbimist Lätist Eestisse tagasi.

Aktsiiside erinevus ei moodusta küll kogu hinnavahet Läti piiril asuvate poodide ja näiteks Selveri keti võrdluses, kuid see erinevus on olnud sütikuks, mis käivitas Iklasse ja Valka spetsialiseeritud lao tüüpi kaupluste rajamise. Need poed jäävad alles, kuni Lätis vähegi Eestist odavam alkohol on. Tarbijatel on aga välja kujunenud harjumus osta alkoholi hulgi ning ühendada see toidu- või ehituskaupade ostuga või lihtsalt kerge huvireisiga Lätti. Väikepoed sulgevad Lõuna-Eestis uksed, aktsiisilaekumine jääb lonkama.

Kui valitsuserakonnad võtaksid tõsiselt enda väidet, et aktsiisid on pigem tarbimisharjumuste muutmisele kui riigitulude kogumisele suunatud meede, siis üks teoreetiline võimalus siiski on. Aktsiisid tuleks siduda muudest eelarvetuludest lahti.

Sarnaselt sellele, kuidas kindel protsent alkoholiaktsiisi laekumisest läheb igal juhul Kultuurkapitalile, võiks ka kogu ülejäänud alkoholiaktsiis, mida pole muide sugugi vähe, aastas üle 200 miljoni euro, minna edaspidi kindla eesmärgi saavutamiseks. Iga õlle- või viinatootja võiks näiteks vastavalt riigieelarvega otsustatule saada võimaluse märkida oma tootele sinimustvalge sõõri sisse, et ostja tasutud aktsiis läheb idapiiri väljaehitamiseks või keskmaa õhutõrje soetamiseks.

Ja tegelikult lausa peaks sama tegema kütuseaktsiisiga. Kogu aktsiis teedeehitusse, kuni Tartu, Narva ja Pärnu suunal on valmis kaasaegsed neljarealised maanteed. Siis oleks Lätti õlut ja bensiini ostma sõites, mille üle mõelda.