Emaks olemine võiks olla karjäärivalik

Demograafia-teemalised uudised kajastavad sageli üsna lühikest vaadet. Kindlasti on oluline teada, mis siis aasta jooksul juhtub, ent see on vaid punkt pikemal joonel. Üheks selliseks "pikema joone" kirjelduseks on rahvastikupuu. Et n-ö normaalses olukorras on vanemaid inimesi vähem elus kui nooremaid, kutsutakse sellist kujutust ka rahvastikupüramiidiks.

Kahjuks ei näe rahvastikupüramiid meil välja mitte kahara jõulukuusena, vaid meenutab hoopis seent: vanemaealisi on rohkem kui noori. Ja see viib kõigepealt rahvastiku vananemiseni, seejärel ka vähenemiseni.

Rahvaarvu vähenemise jälgimiseks tuleb veidi arvutada. Praegu on sündimuskordaja Eestis umbes 1,6 – naine sünnitab kekmiselt 1,6 last. Et loodus suudab kuidagimoodi niimoodi korraldada, et poisse ja tüdrukuid sünnib peaaegu võrdselt, siis ühe naise kohta sünnib 0,8 tütart.

Kui nüüd esimeses põlvkonnas on 1000 naist, siis neile sünnib 800 tütart. Nemad omakorda sünnitavad, nüüd juba kolmandasse põlvkonda, 640 tütart. Ja siit edasi sama sündivuskordajaga minnes jõuame 512 naise suuruse põlvkonnani.

Polnud vaja enamat kui neli põlvkonda, et rahvaarv väheneks poole võrra. See ongi seesama demograafiline vetsupott, millest Rein Taagepera kirjutas. Jooksvas statistikas ei paista sellised trendid alati silma. Sünnitusiga võib olla varasem või hilisem. Sisse- ja väljaränne mõjutab. Ning eriti viimasel ajal on rahvastikukadu aidanud peita keskmise eluea kasv.

Kuidas siis edasi? Mõned kinnisilmsed optimistid on üles kutsunud kestlikule kahanemisele. Praktiliselt keegi pole siiski täpsemalt kirjeldanud, mida see siis tähendab. Kui töötajate arv riigis kahaneb, kas peaksime siis mõne maakonna lihtsalt maha jätma? Kui näiteks kolida kõik Võru (või siiski Valga?) inimesed näiteks Paidesse ja Jõhvi, saaksime tuntavalt vähendada maanteede ehitamisele ja hooldamisele minevat raha. Aga siiski, kui töötajate arv väheneb 10%, kas siis tuleks ka ERSO orkestrantide arvu samamoodi kümnendiku võrra vähendada. Selliseid plaane saab loomulikult teha, ent "kestlik kahanemine" ei tundu kuigi sümpaatse variandina.

Taastetasandiks peetakse sündivuskordajat 2,1, ent sinna on veel pikk tee minna. Ka pole meil, hoolimata ülipaljudest arvamustest, piisavalt selget pilti, mis siis aitaks sündivusel tõusta.

Suure üllatusena selgus, et osad sotsiaalteadlased peavad ebaeetiliseks uurida sündivuse seotust sissetulekuga. Vähemalt selles mõttes pole küll tegemist teadlastega, et neid ei huvita tegelikkus ja selle seletamine. Pigem siis kuuluvad nad kõrgeltharitud propagandistide hulka. Täna me siiski teame, et osadel peredel on ka sissetulekute nappus olnud takistuseks laste saamisel. 

Loomulikult on veel pikk rida takistusi, miks unistus lastest ei täitu. Üks keerulisemaid valdkondi tundub olevat töötamise ja pereelu ühitamine. Lasteaiad ja paindlik tööaeg küll leevendavad olukorda, aga kas ka piisavalt? Ja kas üldse on võimalik paljulapselise pere emal kuigivõrd sisuliselt end tööle pühendada? Kõlab küll konservatiivselt, aga ka naiste tööl "käimine" on suhteliselt noor, tööstusrevolutsiooniga sündinud nähtus.

Keegi ei eita emantsipatsiooni ega naiste valikuid, kuid täiusliku ja samas ka toimiva mudeli otsingud pole veel lõpule jõudnud. Hruštšovkade miniköögid ei osutunud toimivaks lahenduseks. Kõigi nende otsingute juures tundub, et naist peetakse mehe äpardunud variandiks. Et kõik naiste rolliotsingud on suunatud lihtsalt naise muutmisele mehe-sarnaseks. Ilma silmaklappideta vaadates näeksime, et meestel ja naistel on rohkem erinevusi kui vaid pikkus ja kaal.

Nii mõtlen minagi, et naistele laste kasvatamise eest palga maksmine – vähemalt suuremate perede korral – on huvitav mõte. Naisõiguslaste eesmärk on olnud suures plaanis naistele kõige selle võimaldamine, mida mehedki teevad. Kodutööde jagamise üleskutsed ja isapuhkus muidugi toovad ka mehi niinimetatud naiselikesse sfääridesse. Ei saa siiski kindel olla, et meeste-naiste üksühene võrdsustamine hea ja mõistlik mõte on. Ehk saaksime luua naistele uue, unustatud vana, karjäärivõimaluse.

Täna tundub iseenesestmõistetavana, et naise ainus võimalus on minna kontorisse või tehasesse või põllule tööle. Nagu enne tõdesime, ka lastekasvatamine on suur töö. Ja kui mõni inimene tahab endale elus just sellist rada valida, siis miks ka mitte? Huvitaval kombel võivad siin kohtuda ühiskonna vajadused ning konkreetsete inimeste soovid. Eneseteostuseks on palju võimalusi – kuid maailm ei vaja lõpmata palju maalijaid ja looduskaitsjaid.

Ühiskonna vajadused väljenduvad ka saadaolevas rahas. Naistele laste kasvatamise eest palga maksmiseks võiks avalik sektor küll raha leida.