Panna on vaja!

Aasta oli 2004, kui vormel 1 autodel olid veel lubatud suure töömahuga  V10 mootorid ja oma järjekordset meistritiitlit asus kaitsma legendaarne Michael Schumacher.

Kujutame ette, et just selles ajas on algamas värske F1 hooaeg ning Schumacher on saanud võistlemiseks uue auto.

Kõik on valmis ja tunne on hea, kuid enne startiminekut tuleb meeskonna peainsener Schumacheri juurde ja ütleb usalduslikul toonil: „Tead, su auto mootoril töötab kümnest silindrist vaid üks, aga sellest pole midagi, mine ja proovi oma sõit ära teha ning katsu ikka esiviisikusse tulla.“

 

Mida ma selle väikse fantaasialennuga öelda tahan? Seda, et Eesti majanduses valitseb analoogne olukord.

Statistikaameti andmetel kasvasid Eesti ettevõtted aastatel 2013–2017 keskmiselt 1,9% aastas. Samal ajal kerkis elukallidus 1% aastas, mis teeb reaalkasvuks haledad 0,9%.

1,9% keskmine kasv on saavutatud tänu 10% ettevõtetele, kes kasvavad keskmisest kiiremini. See tähendab, et 90% Eesti ettevõtete kasv on negatiivne ning nad tegelevad hoopis kahanemisega. Seega, vaid 10% ettevõtetest on vastutavad Eesti majanduskasvu eest, ehk üks ettevõte kümnest. Nii ei saa ju rallit sõita!

Aga mis siin imestada, kui Äripäeva uuringuandmetel Eesti ettevõtte keskmine juht ei tahagi kasvu ning lepib sellega, et tema alluvuses töötab kolm inimest. Uuringu teemat laiendavast artikliston eriti ilmekas ühe keskmise juhi väljaöeldu: hetkel on meil ettevõttes tööl mina ja üks töötaja, aga paarikümne aasta pärast ma arvan, et on kümme töötajat. Kuna tegevusala on meil suhteliselt spetsiifiline, siis rohkem töötajaid pole enam mõistlik. Kui igaühel on oma kindel kohustus, siis piisab ehk kümnest küll.

See ambitsioonitus on Bläck Rokiti tase. Laulus „Vaata mind (Tõeline mees)“ on järgnevad read: „Tulevikus on mul plaan teha võimas firma / seal mul töötab neli töölist, mina olen rahul.“

Kui skaala ühes otsas on Bläck Rokit, siis teises on eestlaste Pipedrive, mis on asutatud 2010. aastal ja kasvanud praeguseks 350+ töötajaga tegijaks. Saab küll, kui ambitsiooni on!

Miks peaks iga ettevõtja soovima kasvada, ning veel mühinal? Miks ei võiks ta tiksuda praegusega samal tasemel?

Paraku on igal ettevõttel konkurendid, kes soovivad kasvada. Konkurentsiolukorras toimib lihtne loogika: kui sa ei kasva, kasvatakse sinu arvelt. Olukorra teeb veel keerulisemaks avatud maailm, kus nii kodu- kui välismaal tuleb rinda pista ka teiste riikide ettevõtetega.

Võib ju õlgu kehitada ja öelda, et milleks rapsida, Eesti elul pole ju väga vigagi. Kuid saamaks aru, kas on viga või ei ole, tuleb end kellegagi võrrelda. Kindlasti ei saa võrrelda oma praegust seisundit iseenda minevikuga, sest sel juhul tegeleme enesepettusega.

Kuna meie majanduskasvu kaks suurt edutegurit on investeeringute riiki meelitamine ja eksport, tuleb võrrelda end riikidega, kellega me 1) konkureerime investorite silmis; 2) ja kelle ettevõtetega me võtame mõõtu välisturgudel. Teisisõnu – Eesti peamiste ekspordipartnerite Rootsi (21%), Soome (20%), Läti (11%) ja Leeduga (10%).

Kuidas meil nendega võrreldes läheb:

SKP osas oleme Lätist ja Leedust natuke paremad ning riikide koguarvestuses 62. kohal. Soome (26.) ja Rootsini (19.) on aga väga pikk maa minna. 

Konkurentsivõime tabelis on Eesti oma Balti naabritega praktiliselt ühel pulgal ning hoiab enda käes 29. kohta. Soome on kümnes ja Rootsi seitsmes.

Samas ei ole majanduskasv ainus eesmärk, riigis elavad inimesed tahavad end ka hästi tunda. Viimast mõõdab ÜRO oma Maailma Õnnelikkuseraportis, mille viimastel andmetel on kõige õnnelikum riik meie põhjanaaber Soome. Eesti on aga õnnetul 63. kohal.

Meile meeldib end Põhjamaaks pidada, kuid nende numbrite järgi oleme siiski Ida-Euroopasse kuuluv Baltikum, mitte Skandinaavia. Me oleme Skandinaavia riikidest kaugel maas, teeme neile tublisti allhanget ja oleme sealjuures veel õnnetud. Eesti on Soome ja Rootsi tusane sulane.

Ja kuigi olukord on vilets, patseerime me ringi peene jalutuskepi ja rahuloleva ilmega, nagu Jorh Aadniel Kiir Palamuse vahel.

Kui tahame tusase sulase rollist välja saada, peame hakkama kordades kiiremini kasvama ning edestama ka Soomet ja Rootsit. Selleks on tarvis jalutuskepp nurka visata, uisud jalga panna, hokikepp haarata ja lahingusse minna. Just hokikepi, mitte jalutuskepi kujuline kasv on jahtimist väärt, sest selles on õige ambitsioon, mis meid edasi aitab.

Kui tahame järgneva 15 aastaga SKP Soome tasemele tõsta, siis peaks meie majandus kasvama 150%, ja aastases lõikes tuleb Eestil edestada Soomet kümne protsendipunkti võrra (näiteks: kui Soome majandus kasvab 1%, siis meil peab kerkima 11%).

Majandus kasvab ainult siis, kui ettevõtted kasvavad Seda peab poliitikutele iga päev meelde tuletama, sest meil ei ole tarvis mitte peenhäälestust, vaid tuleb peeneks lasta ning kordades kiiremini ülespoole rühkima asuda.

Kuid nagu alati, ennekõike saab alustada ikka iseendast ja hakatuseks tuleb sul üles leida ning keskenduda probleemidele, mis takistavad sinu ettevõttel kasvamist.

Kui oled oma kasvutakistajad leidnud, suureneb ka ambitsioon, sest sul on selge pilt, mida ja kuidas tegema pead, saavutamaks kiiret kasvu.

Kokkuvõtvalt: aitab ühe silindriga podistamisest, „Panna on vaja!“ See on Pipedrive’i moto, mis aitas neil kasvada vähem kui kümne aastaga nullist 350+ töötajaga maailmatasemel ettevõtteks, mitte jääda kügelema bläck-rokitiliku kümne töötaja määra juurde.