Ansip - peaminister, kes ei kuulanud

Vilja Kiisler, Vilja Kiisler 23. veebruar 2014, 18:20

Andrus Ansip jäi tagasiastumisest teatavas kõnes viimse nüansini iseendaks: oma rahvast ja valijaid alahindavaks empaatiavõimetuks demagoogiks, kes esitab stagnatsiooni lausa brežnevlikul viisil ennekuulmatute edusammudena.

Ansip ei andnud oma äsja peetud kõnes mitte ainsatki selgitust selle puhtalt poliittehnoloogilise viisi kohta, millega tema ja Siim Kallas kohad vahetavad. Vältides silmatorkaval viisil Kallase nime nimetamist ja oma plaanide ühemõttelist avaldamist tõendas Ansip, et tegelikult ta mõistab säärase asjaajamise ebademokraatlikku olemust. Kui kõik oleks ilus ja puhas, siis võinuks Ansip võinud avameelselt rääkida vahetuse tegelikust eesmärgist ja sisust.

President Toomas Hendrik Ilves osutub Kallase-Ansipi pakti vormistajana pelgaks kummitempliks, kes teeb eelnevatele kokkulepetele tuginedes Kallasele ettepaneku moodustada uus valitsus. Säärane vaikiva vormistaja rolli taandumine ei tee presidendile au, see on alandav. Küsimus ei ole selles, kas Eesti saab endale parema valitsuse või mitte (võib ju loota, et saab). Küsimus on selles, mismoodi seda vahetust toime pannakse ja missugustel eesmärkidel – lihtsalt selle pärast, et Ansip ja Kallas soovivad omavahel kohad vahetada. Ja kohe praegu käib see selle pärast, et kevadel on europarlamendi valimised ja aasta pärast on riigikogu valimised.

Eesti edu lugu jutustab Ansip lahkumisest teatavas kõnes talle omasel viisil Eurostati ja eurobaromeetri kaudu – „faktide“ keeles, millel pole eriti palju tegemist nende asjaoludega, millega inimesed oma elus kokku puutuvad. Pange tähele, millele tuginedes Ansip väidab, et me „tunneme ennast paremini“ – eurobaromeeter ütleb seda. Seda, mida Eestis elavatel inimestel (mitte mingitel statistilistel ühikutel) öelda on olnud, see Ansipit ei huvita, pole kunagi huvitanud. Alles hiljuti teatas ta põlglikult, et pole algatust „Elamisväärne Eesti“ lugenud, sest sellele on alla kirjutanud inimesi, keda tema ei saa tõsiselt võtta. Ilmselt oli see Silver Meikar, kelle pihta kivi lendas. Riigimehena peaks Ansip Meikarit tänama – aga no ei saa, see tähendaks ju Reformierakonna varjatud rahastamise tunnistamist.

Korras rahanduse mantra meenutamine veenab vaevalt Ansipi enda valitsuse ministreidki. Alles eelmise aasta lõpus tekitasid 24 miljoni eurose eelarvetulekahju kiiruga kokku klopsitud ja ettevõtjatest ülesõitmise korras plaanitud käibemaksumuudatused, mis ei jõustunudki. Eelarveaugule leiti kate riigifirmade dividendidest, rahandusminister Jürgen Ligigi tunnistas, et see on lühiajaline lahendus. Selle aasta alguses pani Ligi kärpemasina uuesti tööle, sest eeskujuliku eelarvest on tuleval aastal puudu peaaegu 56 miljonit eurot ja 2016 ligi 60 miljonit. Sotsiaalkulude pidev proportsionaalne suurenemine eelarves pole avaliku debati keskmesse üldse jõudnudki.

Valitsussektori madal võlakoormus on see tuntuim lauluke pähe kuluma kippuvalt plaadilt, mida on saanud mängitada pikki aastaid. Kuid madal võlakoormus ei ole enam ammugi Eesti eelis – pigem on sellest saamas dogma, millest on vaja vabaneda. Ma pole nende hulgas, kes kiirustaks ummisjalu riigivõlga suurendama. Aga valitsuse liikmete poolne absoluutne kurtus ettevõtjate seast kostnud ideede suhtes on masendav. Kaua võib teemat tappa? Ilmselt kaua, tõendab haldusreformi näide. Pahaendelisel kombel on Kallas mõista andnud, et haldusreformi asjus asub ta Ansipi seisukohtadel.

Eesti ettevõtjate konkurentsieelis kipub olema taas pigem ettekujutus kui asjade tegelik seis. Konkurentsivõime vähenemise muret on Äripäeva veergudel väljendanud mitmed ettevõtjad. Kunagi tõepoolest atraktiivne olnud Eesti maksusüsteem on hakanud oma sära kaotama (sama kehtib e-eduloo kohta). Läti ei lasknud head kriisi raisku minna ja tegi ära hulga ettevõtja seisukohast mõistlikke maksumuudatusi, sh kehtestas sotsiaalmaksu lae. Eestis pole see teema, millest valitsusega üldse võimalik rääkidagi oleks. Tõsi, lagi üksi ei aita. Ent Reformierakonna „Maksudega ei mängita“ on viinud maksustagnatsioonini, kus mis tahes ettepanekuid valitsuse poolel lihtsalt ei arutatagi. Ansip usub, et Eesti on atraktiivne välisinvestoritele – kas tõesti ikka veel? Mitte ei saa aru, miks suurfirmad siis oma peakontoreid Eestist minema viivad ja oma osalusi maha müüvad.

Ansipil on imetabane võime esitada Eesti raskemaid probleeme saavutustena. Eluea pikenemine on saavutus, aga see, missuguste väljakutsete ette seab elanikkonna vananemine riigi sotsiaalsüsteemi, pole Ansipi meelest nimetamistki väärt. Kas ja kuidas suudame oma riiki ka kümne aasta pärast pidada? See ei huvita lahkuvat peaministrit. Rahvastiku väljarände peatamise debatt on Ansipi peas formeerunud arusaamiseks, et osa inimesi tuleb tagasi ja tagasipöördujate arv suureneb. Millel see viimane „fakt“ põhineb, jääb arusaamatuks. Eesti arstide osutatav „maailma parim ravi“ riivab ilmselt valusalt nende inimeste kõrva, kes kuude viisi eriarsti juurde pääsemist ootavad. Jne. Kõik, millest ta räägib, on justkui nihkes. Mitte päris vastupidi – aga peaaegu. Ansipi kõne on justkui kõverpeeglisse vaatamine: selle kuulaja ei tunne, et ta elaks sellessamas riigis, millest räägib lahkuv peaminister.

Inimlikus plaanis oleks ilus lahkudes kas või mõndagi oma viga tunnistada. Ansip ei tee seda. Ta oli esimeses järjekorras reformide piduriks saanud Reformierakonna juht ja peaminister selle kõrval. Ansip oli peaminister, kes ei kuulanud, kes eelistas rääkida üksi ja tappis dialoogi, naeruvääristas neid, kes arvasid teistmoodi kui tema. Ta jäi kurdiks kodanikualgatuste suhtes ja ignoreeris ettepanekuid, mida tegid kodanikurühmitused, ettevõtjad, intellektuaalid.

Oleks võib-olla palju tahta, et lahkuv peaminister jätaks endast maha visiooni. Ansip vaatab ainult selja taha ja näeb seal seda, mida ta näha tahab. Ta ei näe, et on nii partei kui ka riigi juhtinud stagnatsiooni, ummikusse, millest väljapääsemise võimalusi otsitakse nii loodavates parteides kui väljapoole kartelliparteisid jääda otsustanud kodanikurühmitustes. Kallase edu või ebaedu sõltub suuresti sellest, kui palju ta kuulab, kuuleb ja kuulda võtab.

 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
07. March 2014, 10:40
Otsi:

Ava täpsem otsing