Reformierakonna edukad manöövrid

Loomulikult oponendid nurisevad. Tuuakse paralleele Vladimir Putini ja Dmitri Medvedeviga, üritatakse vihjata erakonna sisedemokraatia puudumisele. Öeldakse, et uue peaministrikandidaadi määrab president, mitte Reformierakonna tagatuba jne. See kriitika on aga nõrkadel jalgadel.

Ka Reformierakonna oponendid ja poliitilised konkurendid saavad aru, et valitsuspartei on oma juhti ja peaministrit vahetades mänginud endale taas kätte väga tugevad kaardid.

Esiteks on Reformierakond tõstnud end jõuliselt taas pildile. Nad on erinevate vihjete ja info tilgutamisega saavutanud selle, et võimalikust peaministri vahetusest on pikalt ja põhjalikult juba ette räägitud. Reformierakond on seda teemat oskuslikult hoidnud avalikkuse fookuses ja saanud palju tähelepanu. Seetõttu võib arvata, et järgmistes populaarsusküsitlustes on Reformierakond üks tõusjatest. Mais toimuvaid Euroopa Parlamendi valimisi arvestades on meedia tähelepanu praegu väga oluline.

Teiseks. Reformierakond lahendas ära neid pikalt painanud juhiprobleemi. Ansipi juhtimisel riigikogu valimistele minek oleks erakonnale tähendanud juba ette valimiskaotusega leppimist. Kallas Ansipi järglasena on aga kõige riskivabam variant. Teiste Reformierakonna juhtide jaoks oleks praegusel hetkel olnud Ansipi jäetud kingad veel liiga suured.

Kolmandaks. Reformierakond pani taas lühema keti otsa valitsusliidu partneri Isamaa ja Res Publica Liidu, kelle vahepealne populaarsuse tõus oravatele meelehärmi valmistas. Veel aasta alguses kõnelesid IRLi juhid Reformierakonnaga nõudlikul toonil, nõudsid näiteks endale Euroopa Komisjoni voliniku kohta. Nüüd aga ohustab IRLi opositsiooni kukkumine ja see sunnib IRLi juhte senist käitumist muutma. Uus valitsus tähendab ka uut koalitsioonilepet, uut ministriportfellide jaotust. Nendel kõnelustel on Reformierakond oluliselt tugevamal positsioonil võrreldes IRLiga. Ministriportfellide jaotus tehakse riigikogu valimisi arvestades. Probleemsed ja konfliktsed valdkonnad jäävad valitsusliidu partnerile, olgu selleks siis IRL või mõni opositsioonierakond.

Neljandaks. Reformierakond saab enne järgmise aasta riigikogu valimisi oma ridu korrastada. Valitsusest saab ära saata need Reformierakonna ministrid, kes on viimasel ajal veskikividena partei populaarsust alla tõmmanud. Näiteks Jürgen Ligi ja Keit Pentus-Rosimannus. Ei ole ka ohtu, et need vangerdused tekitaksid erakonna sees suuri pingeid, sest need tehakse järgmise aasta valimisvõidu kindlustamiseks.

Suurim risk Reformierakonna jaoks on teiste erakondade kambakas. Oravate viimaste päevade enesekindlus ei meeldi teistele parteidele ja loodetavasti ei meeldi ka president Toomas Hendrik Ilvesele. Põhiseaduse kohaselt on peaministri kandidaadi esitamise õigus presidendil. Reformierakond on selle õiguse aga endale haaranud ja esitleb Kallast kui uut peaministrit.

Arvestades riigikogu koosseisu pole Ilvesel väga palju võimalusi Reformierakonna tiibade kärpimiseks. Reformierakonna plaani saaks väärata see, kui teised erakonnad seljad kokku paneksid ja Reformierakonna opositsiooni jätaksid. Keeruline on aga leida ühishuvi taolise laiapõhjalise koalitsiooni tekkeks. Ja kui selline asi ka juhtuks, siis ei oleks see Reformierakonnale suur kaotus. Pigem võimaldaks see veelgi paremini end vastandada peamise poliitilise konkurendi IRLiga. Aasta opositsioonis pole nii hull kui neli aastat opositsioonis, mis oleks Reformierakonda ähvardanud Ansipiga valimisteni jätkates.