Börsifirma Silvano dilemma

Börsifirmad on aeg-ajalt dilemma ees, millal ja kuidas ning kui palju avaldada ettevõtet puudutavat negatiivset informatsiooni. Esmapilgul ettevõtte aktsiahinnale halvasti mõjuva info oskuslik avaldamine võib pikas perspektiivis tulla ettevõttele hoopis kasuks, sest tõstab firma mainet ja usaldusväärsust.

Inimlik on aktsia hinda ehk ettevõtte väärtust vähendava info avaldamisest hoiduda, sellist infot varjata. Seda üritasid teha ka Silvano juhid. Niisugune käitumine ei ole aga aus börsifirma aktsionäride suhtes, sest seab osa nendest ehk ettevõtte siseinfo mitteomajad kehvemasse olukorda. Börsifirma juhatus peab aga ideaalis seisma kõigi aktsionäride huvide eest. Reeglina tegutsetakse kahjuks enamusaktsionäride huvidest lähtuvalt.

Naistepesu tootmisega tegeleva Silvano olulisemateks turgudeks on Venemaa, Valgevene ja Ukraina. Ettevõttel on Valgevenes Milavitsa tehas, mis on idaturul üks tuntumaid pesubrände. Silvano edasimüüjate väitel teab seda brändi Venemaal kümnest naisest kaheksa.

Silvano kasutab oma toodangu turustamiseks edasimüüjaid ning pole ise rajanud Venemaale ja Ukrainasse suurt jaemüügiketti. Selle aasta kevadel otsustasid Silvano nõukogu esimees Toomas Tool ja juhatuse esimees Märt Meerits aga muuta edasimüüjatega sõlmitud lepinguid. Meerits saatis aprilli alguses kõigile edasimüüjatele kirja, milles teatati, et 15. aprillist kehtivad uued tingimused.

Selline käitumine tekitas mõnes Silvano äripartneris pahameeletormi. Nende kriitikat ja Silvano juhtide selgitusi saab täpsemalt lugeda 5. mai Äripäevast. Lühidalt kokku võttes on Silvano juhid arvamusel, et lepingutingimused tuli muuta kõigile edasimüüjatele võrdseks ning seni eelisseisus olnud väike hulk edasimüüjatest on nüüd pahased. Need pahased edasimüüjad aga väidavad, et uusi lepinguid pole Silvanoga sõlminud suurem osa Venemaa edasimüüjatest, sest nii olulisi muutusi ei tohiks teha ultimatiivselt ja ootamatult. Seetõttu on osa edasimüüjaid loobunud koostööst Silvanoga ning väidavad, et ettevõttel on keeruline nüüd oma kaupa turustada ja see jääb lattu seisma.

Kui palju edasimüüjaid on koostööst Silvanoga loobunud ja kuidas võiks see Silvano äriseisu mõjutada, seda kahjuks Silvano aktsionärid täpselt ei tea. Esimene võimalus mingitki infot konflikti mõjude kohta saada on sügisel, kui Silvano avalikustab teise kvartali aruande.

Ma ei tahaks olla praegu Silvano väikeaktsionäri rollis. Teadmatust selle ettevõtte kohta on liiga palju. Ettevõtte juhtkond on aga näidanud, et nad ei hooli kõigist aktsionäridest võrdselt, sest osa ettevõtte omanikke jäeti infosulgu. Miks peaks väikeaktsionär usaldama Silvano juhtkonda, kui nemad ei usalda väikeaktsionäri ja jätavad ta informeerimata olulistest otsustest?

Muidugi võib väita, et edasimüüjatega lepingutingimuste muutmine või ühtlustamine pole nii oluline informatsioon, et seda peaks kõigi omanikega jagama. See oleks aga Silvano juhtide kehv eneseõigustus, sest ettevõtte äriedu sõltub otseselt müügikanalitest Venemaal.

Kui Silvano juhid töötaksid kõigi aktsionäride huvides, oleksid nad juba aprilli alguses avalikkust informeerinud oma kavast muuta edasimüüjatega sõlmitud lepinguid ning oleksid pidanud olema valmis vastama küsimustele selle otsuse võimalike riskide kohta. Nii oleks ettevõte ennetanud edasimüüjate pahameeletormi, mis jõudis lõpuks eri riikide meediasse.

Aeg-ajalt tuleb börsifirmadel avalikkust teavitada uudistest, mis võivad ettevõtte aktsiahinda negatiivselt mõjutada. Selliste uudiste avaldamise praktika võiks olla investoritele üks argument konkreetse ettevõtte aktsiate ostmisel. Kui üritatakse niisugust infot varjata, börsifirma juhtkonna ja suuromanike kriitikalävi on madal ning nad ei suuda oma vigu tunnistada, tasub sellise ettevõtte aktsiate ostmisel arvestada, et tegemist on riskantse investeeringuga.