EL räägib Venega selget keelt

Sanktsioonide kehtestamisel ei ole rahvusvahelise üldsuse eesmärgiks tegelikult kunagi maailmamajanduse kasvuväljavaadete kahjustamine – peamine eesmärk on ikkagi poliitilise signaali saatmine. Sanktsioone ongi maailmas kaasajal harva kasutatud vaid puhtalt majanduslike eesmärkide saavutamiseks – tavaliselt on põhjuseks ikka mingi riigi soovimatus kinni pidada rahvusvahelisest õigusest ja oma kohustustest ning ülejäänute vajadus sellele kuidagi tavapärasest radikaalsemalt tähelepanu juhtida.

Samas on sellistel sanktsioonidel selgelt majanduslik mõõde. Rahvusvaheliste majandusorganisatsioonide ennustuste puhul kujuneb sel sügisel ilmselt üheks küsimuseks, kuidas riikide kehtestatud sanktsioonid hakkavad mõjutama maailmamajandust ja eeskätt Venemaa enda majandust. Venemaa majanduse mõju maailmamajandusele ei maksa suures plaanis üle dramatiseerida – Vene majandus moodustab maailmamajandusest umbes 3%. Venemaa enda majandusele on sanktsioonidel aga siiski arvestatav mõju.

Kuid isegi kui seda mõju praegu veel kuigi täpselt mõõta ei õnnestu, on selge, et sanktsioonid tulevad Venemaale majanduslikus mõttes väga halval ajal  -  OECD prognoosis Venemaa majanduskasvuks selle aasta mais niigi vaid  0,5 %.  See on märkimisväärselt vähem kui veel mullu novembris prognoositud 2,3%  kasv 2014. aastal.

2014. aasta I kvartalis oli esialgsel hinnangul aga Venemaal juba tegelikult majanduslangus 0,3 % ning sanktsioonid vaid nõrgendavad kindlustunnet Vene majanduse suhtes, mistõttu paljude majandusteadlaste hinnangul tuleb kasv negatiivne terve aasta lõikes. Venemaa keskpank ise ennustab siiski 0,4% kasvu olles seda võrreldes varasema prognoosiga ka ise oluliselt madalamale korrigeerinud. Sedasorti ebakindlus mõjutab aga investoreid tihti rohkem, kui seda on arvudes võimalik väljendada.

Absoluutselt peamine risk Vene majandusele lähiajal ongi kapitali väljavool ja investeeringute vähenemine. Kapitali väljavool Venemaalt esimese kolme kuuga ületas tõenäoliselt 60 miljardit dollarit, mis on samas suurusjärgus kui eelmisel aastal kokku. Leidub hinnanguid, et see on veel oluliselt suurem – 160 miljardit.

Venemaa majandust mõjutab negatiivselt lisaks rubla nõrgenemine (rubla on oma väärtusest aastaga kaotanud 10 %, ehkki viimastel kuudel on olukord mõnevõrra paranenud) - see vähendab sisetarbimist ning muudab kallimaks laenamise. Eratarbimise kasvul on aga viimaste kvartalite jooksul olnud Vene majandusele tervikuna oluline mõju.

Tähelepanuväärne on ka see, et sanktsioonid kehtestati Vene suurimate riigiomanduses olevate pankade suhtes – VTB Bank, Gazprombank, Sberpank, VEB ja Rosselkhozbank.

Majandusele niigi raskel ajal ei lisa see just usaldusväärsust ning nende pankade pressiteated reaktsioonina toimunule on tõsises toonis kliente rahustavad ning muuhulgas tervitatakse Venemaa Keskpanga otsust vajadusel võtta kasutusele adekvaatsed meetmed sanktsioonide nimekirja sattunud pankade toetuseks. Kaua ja mil määral nendele „adekvaatsetele meetmetele“ loota saab on siiski ebaselge - VTB Bank on juba esimesel poolaastal olnud sunnitud vähendama laene väikeettevõtlusele 20%-i. Ka pangad, kellel on raha, järgivad seda eeskuju, sest langeva majanduse puhul laenuandjate riskid kasvavad.

Olulisem kui otsesed majanduslikud mõjud on tegelikult see, kas selline lääneriikide signaliseerimissüsteem Venemaa puhul üldse töötab ja millise aja jooksul. Positiivne on kindlasti „OECD maailma“ (peale ELile, USAle ja Kanadale ka Jaapan, Austraalia jt) ühtsus selles küsimuses, millega vastaspool ilmselt pole arvestanud. Kui esimese ringi sanktsioone sisuliselt täielikult naeruvääristati ning teise ringi omade peale oldi pigem solvunud, siis nüüd on hakatud ikkagi tõsisemalt arutama, milline mõju on neil Venemaa majandusele ja igapäevaelule. Suuremad pangad, nagu öeldud,  väljastavad kliente rahustavaid teateid. Seegi on märk.

Ka Venemaa välisministeeriumi juuli viimaste päevade kommentaarile kumas peale solvumise  tõdemus, et vaatamata raskustele saadakse hakkama ning edasistes suhetes ELiga arvestatakse tänast „ebakonstruktiivset“ käitumist.

Ühest hinnangut, kas kokkulepitud sanktsioonid on piisavalt tugevad või mitte, pole praeguses asjade erakordselt dünaamilise kulgemise faasis veel mõistlik anda. Liiga palju on muid tegureid ja sündmusi. Olukord muutub päev-päevalt ja ennustamatud sündmused – nagu seda oli näiteks MH17 allatulistamine – võivad ajaloo kulgu olulisel määral mõjutada.

Juhul kui olukord Ukrainas eskaleerub ja Venemaa pole ikka valmis kaasa aitama kriisi lahendamisele, on kindlasti võimalik EL poolne olemasolevate sanktsioonide laiendamine ning siis saab ka nende majanduslik mõju olema teistsugune ja tänased prognoosid ei pea enam paika.

Majandussanktsioonid on eri uuringute kohaselt olnud edukad vaid 1/3 juhtumitest ja sedagi vaid osaliselt. Iseenesest pole see ime – indiviidi - või organisatsiooni tasandil pole ju sugugi haruldane, et mingite muude eesmärkide saavutamiseks võetakse vastu majanduslikult kahjulikke otsuseid. Riigid pole siin erand. Kas mõju Ukraina üle kaalub üles mõne protsendilise SKP languse aastases võrdluses? Küllap vist. Aga kas ka 5% või 6% aastase languse mitme aasta vältel nagu oli hiljuti Iraanis?

ELi sanktsioonide põhiväärtus seisnebki poliitilises signaalis, mida nad Venemaale (aga ka maailmale) saadavad. Euroopa Liit on käitunud otsustavalt ja usutavalt, reageerides Ukrainas toimuvale ja Venemaa tegevusele. Vähemalt otsustavamalt, kui me oleme üldiselt harjunud nägema.

Võib-olla jõutakse järgmiseks aastaks praeguste valitud ettevõtete sanktsioonidest Vene eri majandusharude täieliku sanktsioneerimiseni. Venemaa poolt ei ole praegu suunamuutust võimalik täheldada.