Ettevõtja, kujunda ise tööjõuturgu

Näiteks koosnevad ametikoolide nõunike kogud suuresti just tööandjate esindajatest. Nõunike kogu otsused on koolijuhile täitmiseks. Küsimus on aga selles, kas koolil on piisavalt ressurssi väljaõppe taset tõstvate ettepanekute teostamiseks. Samuti selles, kas nõunike kogude häält on riigis piisavalt kuulda ning nende visioon oma valdkonna ettevõtluse arengust võimalikult selge.

Iga ametikool peaks praegu õpetama neid noori, keda vajatakse tööjõuturul 2-3 aasta pärast. Kas me oskame aga seda täpselt öelda või tegutseme rohkem omaenese tarkusest, tuginedes kõhutundele ja kogemusele? Suuri tööandjaid, kellel on lähiaastateks selge strateegiline plaan, leidub Eestis vähe. Väikesed tegijad aga rabelevad tihtipeale ellujäämise nimel ega tea isegi, mis neid paari aasta pärast ees ootab.

Teine võimalus kutsehariduse arengut suunata on uute riiklike õppekavade koostamine. Sellesse protsessi kaasatud tööandjad peaksid jõulisemalt oma seisukohti kaitsma. Mõistagi saab seda teha juhul, kui seisukohad ja nägemus arengust on olemas. Vähemasti on meil aga nüüd tänu riiklikele õppekavadele möödas ajad, mil iga kool tegi enda õppekava, lähtudes oma pedagoogilisest kaadrist.

Aastaid on ka ametikooli lõpetajate erialase väljaõppe taseme kvaliteedikontroll olnud tegelikult tööandjate käes, seda kutseeksamite vastuvõtmise kaudu. Tööandjad kui sõltumatud eksperdid panevad paika kvaliteedikriteeriumid, koostavad eksamiülesanded ja viivad ka eksami läbi. Aineõpetaja on üksnes komisjoni lihtliige, kui sedagi.

Kutseeksamid on muutunud populaarseks ja hulk ametikoole on koolilõpueksamid nendega asendanud. Praegu on kutseeksami tegijaid ca 60% lõpetajatest. Osakaal oleks kindlasti suurem, paraku kõikidel erialadel pole veel võimalik kutseeksamit sooritada. Kutseeksami läbib positiivselt keskmiselt 75% õpilastest. Kui valdav enamus sooritab eksami, ületades tööandjate poolt ette pandud lävendi, ei saa me rääkida väljaõppe madalast tasemest.

Samuti pole harvad juhtumid, kui tööandjad heidavad ametikoolidele ette, et ei saa piisavalt heade isikuomadustega töötajaid. See on tõsine probleem, kuid vaevalt on ametikoolis 1-3 aastaga võimalik kuigivõrd muuta juba väljakujunenud isikuomadusi. Ametikool on viimane etapp enne tööjõuturule minekut, seega kõik varasemates haridustasemetes tegemata jäänu läheb sageli teenimatult meie kapsaaeda.

Põhikooli lõpetajate arv on praegu madalseisus. Needki, kes sooviksid pärast põhikooli tulla ametit õppima, seda sageli ei tee, sest gümnaasiumid võitlevad ellujäämise nimel ning on seejuures eelisseisus, sest asuvad oma õpilastele lähemal. Kui enamus põhikooli lõpetajaid jätkab aga gümnaasiumis, kust tulevad siis tulevased SKP tõstjad? Ettevõtjad lapsevanematena saaksid ehk ka seda protsessi mõjutada.

Mööda ei saa vaadata ka kurioossest olukorrast, et praegu on Eestis kutsehariduse süsteemis õppiva õpilase pearaha väiksem kui üldhariduse puhul. Paberi ja kriidiga paraku head spetsialisti ei koolita. Elektroodid, metall, puit, tööriistad, toiduained jms maksavad aga päris palju. Ning neid kulub igapäevases õppeprotsessis mitte just vähe, mistõttu õpetamine on tunduvalt kallim kui üldhariduskoolis.

Nii mõnigi ettevõtja on aru saanud, et parim tulemus sünnib koostöös, ning on ametikooli õppebaasi arendusse väga tõsiselt õla alla pannud. Investeerides näiteks õppetöökodade tehnoloogiasse või lubades oma spetsialistidel õpetamises osaleda. Need ettevõtted ei kurda kindlasti õpilaste viletsa väljaõppe üle, pigem vastupidi.

Ilmselt ei pea igas ametikoolis olema tehnoloogia tipptase. See oleks ebamõistlikult kallis, pealegi jääb töötaja lõplik väljaõpe ikkagi töökohale. Küll aga ei saa me läbi ilma vähemasti „eilse“ tehnoloogiata, ent praegune ametikoolide rahastamise süsteem ei võimalda sedagi soetada. Kõik tõsised investeeringud on tehtud eurorahade toel. Küsimusele, mis saab edasi, praegu vastus puudub.