Puudutus räägib valjemini kui väljaöeldud sõna

Ükski paremini ja tervemalt elamise õpetus ei möödu pika nimekirjata asjadest ja olukordadest, mida sel puhul karta ja vältida, kuid selle mündi teine pool on heaolu loomine. Õnneks on mõni loomise viis peaaegu geniaalselt lihtne. Nii lihtne, et ei usuks, kui teadlased kooris seda ei kinnitaks. See loov võlutegevus on puudutamine.

Puudutuste toime algab sünnihetkel. Kehalise kontakti uurija Tiffany Fieldi uuringute ülevaatest selgub, et enneaegsed beebid, kes said 5–10 päeva jooksul kolm korda päevas 15 minuti kaupa puudutusteraapiat, võtsid kaalus 47% jagu rohkem juurde kui tavalist ravi saavad lapsed.

Haiguste leevendamisel ja immuunsüsteemi tugevdamisel on puudutustest abi ka edaspidi.

Kui Põhja-Carolina ülikooli uuringud on näidanud, et naistel, keda nende partner rohkem kallistab, on madalam pulss ja vererõhk, siis California ülikooli rahvatervise koolis jõudsid teadlased järeldusele, et arsti silmavaade ja seljalepatsutus parandas raskete haigete ellujäämise šanssi.

Aga tühja nendest haigetest. Igapäevaelus on tähendus eelkõige sellel, et puudutus loob meile naudinguid. Tänu neuroteadlasele Edmund Rollsile teame, et puudutus aktiveerib aju empaatiaga seotud osa. Uuringud kinnitavad, et puudutus loob turvatunnet ja kasvatab usaldust ning puudutusest piisab, et vallandada verre annus oksütotsiini, mida hellitavalt armastuse või õnnehormooniks nimetatakse.

California Berkley ülikooli psühholoogiprofessor Dacher Keltner selgitab ülkooli ajakirjas The Greater Good, et hormooni vallandumine aitab selgitada ka meie vajadust iseennast puudutada – katsume on nägu, hõõrume otsaesist, käsi vastamisi, kaela, sasime juukseid, kallistame ennast. Teeme seda sadu kordi päevas. Ja ka uuringud kinnitavad: enesemassaaž rahustab südant ja alandab stressihormooni kortisooli taset veres.

Keltner toob esile, et puudutamisel võib olla ka majanduslik kasu, kuna puudutus suurendab usaldust ja suuremeelsust. Ta viitab psühholoogi Robert Kurzbani tööle, mille eksperimendis osalejad pidid valima koostöö ja konkureerimise vahel. Tulemus: need osalejad, keda eksperimendi läbiviija hästi korraks seljale patsutas, tegid parema meelega koostööd ja olid oma partneriga lahkemad. Kõige tipuks selgub Keltneri enda uuringust, et mida rohkem NBA korvpallurid oma meeskonnakaaslasi puudutavad, seda rohkem mänge võidetakse.

Ometi on meie kultuur selline, kus katsumine ei ole ka lähiringis alati levinud. Keltner toob esile oma lemmiknäiteks psühholoogiapioneeri Sidney Jourardi 1960. aastate uuringu, kes uuris, kuidas käitub kaks kohvikusse jutustama tulnud sõpra erinevates maailma maades. Selgus, et inglased ei puudutanud kohtumise jooksul üksteist mitte kordagi. USA-s tõid suuremad entusiasmipursked endaga kaks puudutust. Seevastu Prantsusmaal oli tulemuseks 110 puudutust ja Puerto Ricos lausa 180. Eesti kohta andmed puuduvad, aga seda eksperimenti pole kuigi keeruline ise korrata. Järgmine kord, kui sõbra või kallimaga kohvikus istute, lugege kokku, mitu puudutust tuleb. Ja arvutage, kui kaua tuleks kahekesi kohvikus istuda, et 180 puudutust täis saada.

Puudutuste keelt uuriv USA DePauw’ ülikooli psühholoog Matthew Hertenstein tõdes Psychology Todayle, et inimestel on puudutustefoobia. Enda jaoks on ta aga järeldused teinud ja praktikasse rakendanud: igal õhtul enne magamajäämist teeb ta oma väikesele pojale seljamassaaži. “See teeb meid lähedasemaks. Oksütotsiinitase läheb üles, pulss rahulikumaks, juhtuvad kõik need imelised nähtamatud asjad.” Sellised hetked toovad esile puudutuste kahepoolse loomuse. “Sa ei saa puudutada puudutatud saamata. Paljud samad kasulikud kehamuutused toimuvad ka minus, inimeses, kes puudutab.”

Seda kinnitab Miami ülikooli meditsiinikooli puudutuste uurimise instituudi direktor Tiffany Field: masseerija kogeb sama suurt stressihormoonide taseme langust veres kui massaaži saaja. “Uuringud on näidanud, et kallistaja saab kallistusest sama suure kasu kui see, keda kallistatakse,” sõnab ta.

See kõik ei tähenda loomulikult seda, et nüüd on kõigil teaduspõhjaga roheline tuli tungida kutsumata teiste inimeste isiklikku ruumi ja hakata bussis võõraid inimesi silitama. See tähendab lihtsalt teadmist, et lähisuhteid veelgi lähedasemaks muutmiseks on olemas imelihtsaid viise: puuduta neid, keda armastad.

“Miks me siis ennast tagasi hoiame?” küsib kliiniline psühholoog Cheryl Fraser ajakirjas Mindful ja pakub ise vastuse. Fraser leiab, et puudutuste nautimine on loomulik, kuid meie ebameeldivad kogemused võivad meid muuta ettevaatlikuks. “Aga võib-olla on läheduse väljanäitamine lihtsalt piinlik, sest meie kinnisevõitu vanemad ei kallistanud ega suudelnud üksteist. Mittesõnaline kontakt toidab, paaride puudutuskäitumine on sarnane. Kui kallim su läheduskatset tõrjub, siis tekitab see meis tõrjutuse, puuduse ja üksildustunnet. Ettevaatust: head-ööd-musi puudumine kõneleb sageli palju valjemini kui välja öeldud “head ööd”. Nii et puudutage rohkem ja puudutage sagedamini.“