Investor Toomas: poliitikud on laisad nagu lohed

Kuidas muidu seletada tõsiasja, et korralikult hajutatud aktsiaportfelliga rahvaesindajate kokku lugemiseks jääks mul ühe käe sõrmedest ülegi. Lõviosa neist võimumeestest ja -naistest, kes on siiski otsustanud oma raha kasvama panna, on andnud oma raha pensioni- või muude fondide hallata.

Iseenesest polegi see võib-olla nii halb. Vähemalt ideaalis peaks poliitiku tööpäev kestma 24 tundi ja ehk oleks liigagi palju loota, et selle kõrvalt annaks hammustada aega ka turgude jälgimiseks ja portfelli haldamiseks. Miks mitte usaldada oma portfell pigem proffide hallata ja keskenduda ise tegevusele, milles ollakse kõige tugevam. Seda enam, kui inimene pole finantssektorist ja rahateemad pole tema pärusmaa.

Küll julgeks ma suuremat investeerimisaktiivsust eeldada selgelt finantsvaldkonnale keskendunud inimestelt. Olen endamisi unistanud päevast, mil Tallinna börsi aktsiaraamatutest vaatavad vastu vähemalt rahandusministri või riigikogu rahanduskomisjoni liikmete nimed. Kes peaks kohaliku või maailmamajanduse arengutes veel paremini orienteeruma kui mitte rahandusminister Sven Sester, keda Äripäeva koostatud poliitikutest investorite pingereast ei leiagi? Sama jutt kehtib endise rahandusministri Jürgen Ligi kohta, kes on investeerinud üksnes Swedbanki pensionifondi.

Miks mitte panustada kohalikesse börsifirmadesse ja olla seeläbi kohalikele investoritele eeskujuks? Kui ministritel või riigikogu liikmetel tekiks sügavam huvi investeerimise vastu, siis küllap ei lämmatataks riigivõlakirjade debatti järgmine kord tuima „ei“ korrutamisega. Ehk toodaks suurema kärata börsile ka mõni riigiettevõte ja samal ajal pannakse pikema jututa kinni selgelt mõttetud ja riigi raha laristavad institutsioonid nagu näiteks Arengufond.

Mina isiklikult ei tunne ühtegi väikeinvestorit, kes soovitaks Arengufondi raha juurde pumbata ja kes oleks vastu riigifirmade börsile viimisele. Küll olen seda lakkamatult kuulnud poliitikute suust. Just siin peitubki minu hinnangul asja iva. Investorid ajavad oma tegevuses taga ülimat efektiivsust, sest päeva lõpuks on neil ainult omaenese konto seis. Tark otsus kasvatab heaolu ja rumalad otsused muudavad kiiresti vaeseks. Ilukõnest ja laveerimisest pole siin vähimatki tolku.

Julgen tänavuste majandushuvide deklaratsioonide põhjal poliitikutele positiivseks eeskujuks tuua Toomas Kivimäe, Hannes Hanso, Jevgeni Ossinovski ja Rannar Vassiljevi, sest kõigi nende portfellidest vaatab vastu teatav hajutatus ja mõnetine usk Eesti börsifirmadesse. Fondiinvesteeringute poolest hiilgab 240 000 eurose portfelliga Valdo Randpere ja üsna põnev on ka Toomas Vitsuti pea 16 000 eurone portfell, mis on hajutatud peamiselt erinevate USAs noteeritud aktsiate vahel. Loodan, et järgmisel aastal on nimekiri eeskujudest pikem.