Miks alustada investeerimisega?

2000. aastal ilmus Äripäeva Kirjastuselt „Raha kasvatamise raamat“, mille peakangelane olin mina – tollal noor ja edukas palgatööline, kuid investeerimises täielik võhik. Selleks ajaks oli mul kogunenud küll üksjagu sääste, kuid mul polnud õrna aimugi, kuidas oma rahanatukest paigutada.

Teadsin vaid ühte – hoiuselt saadav intress mind ei rahulda ning pensionile lootma jääda oleks hullumeelsus.

„Toomas teab börsi, aga ta on kuulnud ka krahhidest ja sellest, kuidas keegi kuskil on suure varanduse kaotanud,“ kirjutati raamatus. Samas nägin oma töökaaslast vahel arvuti taga mingeid tabeleid vaatamas ja kas siis hõiskamas, kui tabel roheline on, või mossitamas, kui ülekaalu saavutas punane värv.

„Toomas teab, et tema kolleeg Rauno investeerib Tallinna Väärtpaberibörsile ja käis oma võitude eest Los Angeleses, samal ajal kui Toomas puhkas ainult Pärnus,“ kirjutati minust 17 aastat tagasi. „Toomas tahaks ka, kuid ei oska, samas ei julge ta seda kellelegi tunnistada. Mida peaks Toomas teadma ja tegema, et säästud võimalikult kasulikult paigutada?“

Edasine on juba ajalugu. Kui alguses oli mul probleeme koguni tehingukorralduse õigesti täitmisega ja arusaamisega, mis on aktsia ja võlakirja vahe, siis nüüdseks olen turgudel toimetanud üle 15 aasta. Edukamalt, kui osanuksin omal ajal loota.

Sõbrad ja kolleegid, kes mulle toona viltu vaatasid ja rääkisid börsist kui professionaalide pärusmaast, kuhu algajatel asja pole, on suuremas jaos isegi investeerimisega algust teinud. Neile ei mahtunud pähe, kuidas tugitoolis istudes on võimalik raha kasvatada sedavõrd edukalt, et klassikalised pensionisambad võib sootuks ära unustada.

Üks õpptunde, mis ma selle aja jooksul saanud olen, on see, et tegelikult ei olegi niivõrd määrav konkreetse investeerimisobjekti valik, rääkimata majandusnäitajatest või intressimääradest. Pikaajaliselt investeerides on tunduvalt olulisem varaklassi valik ja turul viibimine. Seda nii heal kui ka halval ajal.

Tegelikult maksab väikselt alustada isegi siis, kui sääste on kogunenud rohkem, kuna see aitab kokku hoida kooliraha. Sama kehtib kauplejatele. „Õppige odavatest vigadest väikese kontoga,“ rõhutab kauplemisäss Alexander Elder.

Üks suurepärane viis riske minimeerida on ostuhinna keskmistamine ehk dollar cost averaging meetod. See tähendab ostude süstemaatilist hajutamist pikema aja peale, mis tähendab, et soodsama hinnaga saab aktsiaid portfelli soetada rohkem kui kallima hinnaga.

Sedasi jupikaupa tehingute tegemist olen edukalt kasutanud ka müükide korral – see vähendab oluliselt ohtu tipust osta ja põhjast müüa.

Lisaks soovitan hoida meeles üle poole sajandi turgudel toimetanud legendaarse Soome investori Seppo Saario tõdemust: „Börsiaktsiatesse investeerimine on pluss-summamäng, milles üldise väärtuskasvu tulemusena võidab ülekaalukas osa investoritest.“ Tänu sellest teadmisest juhindumisele võin praegu võtta perekonna käekõrvale ja minna puhkama kas või Los Angelesse.