Parteisõdurite valitsus

Reformierakond sai seitsme ministri koha, kuid ametisse ei tundu minevat ühtegi sellist, kes vaimustaks avalikku ruumi ühiskondlikult teravama närviga. Pigem vastupidi.

Eelmisel aastal ametisse nimetatud ­Anne Sulling ja Maris Lauri tundusid ametisse­nimetamise hetkel poliitiliselt kogenematud, kuid erialaselt spetsialistid. Valija kiitis nende töö tulemust, andes Sullingule 4197 häält ja Laurile 4019 häält. Mõlemad said erialasele kogemusele juurde poliitilist pagasit.

Nende asemel pürgivad aga uude valitsusse näiteks Kristen Michal, kes sai küll samaväärse koguse rahvatoetust, kuid meenub paljudele nn sularahaskandaaliga, ja taas Keit Pentus-­Rosimannus, kes on pikalt keerelnud niinimetatud ­Autorollo-skandaalis. Nii Michali kui ka Pentus-Rosimannuse CVd iseloomustab peamiselt poliitiline kogemus. Mingi teise valdkonna reaalset töö­kogemust silma ei torka.

Michali ja Pentus-Rosimannuse kõrval püüavad Reformierakonnast ministritooli ka Taavi Rõivas ja Hanno Pevkur, kes on poliitikas juba täiskasvanuea esimestest aastatest. Uue nimena üritatakse lavale tuua Arto Aasa kui partei kasvandikku – tragilt erakonna seest arenenud poliitikut, kes on juhtinud riigikogu majanduskomisjoni, kuid pole erilise erialase töökogemusega.

Kuigi kaitseministri portfelli Reformierakond ei saanud, oli neil sellele kohale vähemalt rahva hinnangul hea kandidaat: kaitse­väe endine juht Ants Laaneots, keda usaldab ligi 6000 kodanikku. Ju oravad ei pidanud erukindralit piisavalt pädevaks, et talle ministrikohta võidelda.

Sarnaselt Reformierakonnaga on käitunud sotsid ja IRL, kes läkitasid enda parimatena võitlusse pigem ustavad poliitikud kui valdkonnaasjatundjad.

SDE tahab ministrina näha puhtalt poliitilise karjääriga iseloomustatavat Rannar Vassiljevit. Erakonnakaaslane Indrek Saar tundub aga kultuuriministriks sobiv kandidaat, sest on olnud varem näitleja ning samas valdkonnas mitme organisatsiooni juht, nõunik või nõukogulane. Erakonda astus ta kaks aastat pärast Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema ­Lavakunstikooli lõpetamist, 1998. aastal.

IRLi kandidaat ­Margus Tsahkna pole peale poliitika jõudnud midagi erialast teha. Mees on õppinud usuteadust ja rahvusvahelist õigust, kuid liitus poliitikaga juba 23aastasena.

Tsahknast kauem pidas nn päris maailmas vastu Sven Sester, kes tuli ametlikult poliitikasse umbes 30aastasena. Erinevalt ­Tsahknast on Sesteril ette näidata rohkem kogemust ette­võtluses, kuid tedagi on erakond nüüd otsustanud pikaajalise liikmelisuse eest premeerida ministriametiga. Kui karmikäelise rahandusministrina Sester hakkama saab, jääb muidugi igaühe enda otsustada.

Ühes on Taavi ­Rõivasel õigus: Reformierakond on uues valitsuses suure poliitilise kogemusega meeskond. Kahjuks tuleb vaadata mündi teist poolt, mis kerkib esile noorte ministrite puhul: neil ei ole sellist töökogemust, mis aitaks paremini mõista igapäevaelu, mida riigijuhid peavad vastavalt olukorrale aitama hoida või ­parandada.

Sullingu ja Lauri näitel saab öelda, et väikese või pea olematu poliitilise kogemusega, ent samas erialase oskusega minister võinuks vabalt oma tööd edasi teha. Rahvas usaldab.