Erastagem Tallinna Sadam

Kapo rääkis oma eelmises aastaraamatus korruptsioonivõimalusest transiidisektoris, kus „(äri)ringkondade isiklikud huvid võivad põimuda avalike huvidega“ ja „pole välistatud, et mõned ametiisikud omavad nendes sektorites ise varjatud ärihuve“.

Ei tea, kas amet pidas silmas (ainult) Tallinna Sadamat, kuid igal juhul sai täna üks risk Ain Kaljuranna ja Allan Kiili näo ning Eesti jälle sarnasemaks lõunanaabritega, kus riigifirmade juhte regulaarselt vahistatakse.

Kas Tallinna Sadama juhtide kinnipidamine oli ootamatu?

Ei olnud, sest riigifirma majanduslikult arusaamatutele otsustele ja tema politiseeritusele on aastaid tähelepanu juhitud. On see siis valikuline spordi spondeerimine või viimase näitena Oleg Ossinovski äripartneri firmale ilma nõukogu loata pea kolme miljoni eurose nõude ootamatu tagastamine. Fakt, mis on senimaani jäänud avalikkusele põhjendamata. Kui lisame hiljutise juhtumi Läti Raudtee juhi sularahaskandaali, mis samuti Ossinovski nimega seotud, tekivad mõned patused mõtted. Tõsi, siin tuleb arvestada, et toimetus ei tea nende ridade kirjutamise ajal episoodide ja kahtlustuse sisu ega ülejäänud vahistatute nimesid.

Teisalt oli tänane kinnipidamine kindlasti ootamatu, sest tippjuhtide vahistamine on Eestis harukordne. Eriti kui arvestame, et Kaljurand ja Kiil valiti aasta tagasi veel viieks aastaks 100 miljoni eurose aastakäibega firmat juhtima. Tagantjärele näib lausa, et mehed pandi poolenisti väevõimuga uuesti ametisse. Kuidas muidu mõista majandusminister Kristen Michali sõnu Delfi Ärilehele, et toona olid tema eelkäijad juba teadlikud uurimisest meeste suhtes ja nad valiti uuesti ametisse, et „mitte uurimistoiminguid segada.“ Kuupalga 2500eurost tõusu, mis nad uuestivalimisel kaasa said, võib siis käsitleda kui valuraha „peatselt juhtuda võiva häbi pärast“.

Äripäev poleks Äripäev, kui ta praegu taas ei peaks õigeks tõstatada riigifirmade vajaduse ja rolli küsimuse. Jah, hetkel näib, et teema pole poliitiline korruptsioon, vaid lihtlabane pistisevõtmine, kuid ikkagi tekib küsimus Tallinna Sadama nõukogu töö kohta. Kui pühendunud nõukogu liikmed ikkagi on? Kas erafirma poolt nõukogusse määratud liikmed oleksid lasknud juhtidel mitu aastat tehingute eest altkäemaksu võtta? Oleksid nad avastanud majanduslikku ebakõla sisaldanud otsused? Äripäev arvab, et suurema tõenäosusega. Meenutame või Estonian Airi nõukogu, kelle liikmetel polnud motivatsiooni kokku tulla isegi ajal, mil firma põles punase leegiga.

Kordame oma varasemat ettepanekut: võtame seni riigi omanduses olevad ettevõtted ette ja kaalume, mis neist või mis nende osutatud teenustest on riigi julgeolekule ja funktsioneerimisele nõnda olulised, et need peavad olema riigi käes. Ja ülejäänud erastada. Kas või osaliselt. 1990.  aastatest jäänud „mustade Volgade“ jäänuk ehk riigifirmade parv tuleb jõuliselt väiksemaks teha. Mööname, et seda on praegu raskem teha, sest võimuerakonnale on iga riigifirma, mida juhtida ja suunata, ääretult armas ja kallis. Kuid loodetavasti jääb peale siiski riigimehelik mõtlemine.