Maksumaksja raha tagasi koju

Teadus- ja arendusnõukogu liige Gunnar Okk soovitab oma raportis korraldada laiaulatuslik kõrghariduse ja teadustegevuse reform ning kujundada ümber selle rahastamismudel. Äripäeva hinnangul tuleks toetada reformi, mis aitaks seni haridusse suunatud raha teha maksumaksjale rohkem tasuvamaks, sest praegu lähevad riigi investeeringud mitmel puhul Eestist välja. Tasuta haridus tuleks muuta tasuliseks, et õpilastesse investeeritud raha kulutataks mõistlikumalt ja tõhusamalt.

Kõrgharidussüsteem toodab praegu uusi töötajaid liiga ebaefektiivselt. Ebaefektiivselt selles tähenduses, et isegi kui Eestis on vastava ameti tööjõupuudus ja me harime vajadusest lähtuvalt uusi spetsialiste, siis sihtmärgini ikkagi ei jõuta. Tuntuima näitena võime esitleda arstide väljaõpet. Tartu Ülikool õpetab igal aastal vastavalt tellimusele suure hulga tulevasi meditsiinispetsialiste, kuid tegelik osakaal, kes lõpuks Eestis tööle läheb ja siia ka jääb, ei ole rõõmustav. Eesti on pigem Soomele arstide odav tootmistsehh, mille peavad maksumaksjad heldelt kinni maksma. Selline probleem on tingitud mitmest põhjusest, nii lihtlabasest palgatasemest kui ka konkureerivatest võimalustest mujal.

Tegelikult tuleks luua selgem ülevaade, millised erialad on üldse vajalikud ja millised mitte. Kui me näiteks õpetame välja trobikonna erialaspetsialiste, kes pärast kooli pagevad mujale Euroopasse või veelgi kaugemale maailmanurka, siis ei tundu arukas sellistele õppekavadele enam raha suunata. Senised riiklikud tellimused lähtuvad ikkagi Eesti vajadustest, mitte Soome, Venemaa, Euroopa Liidu või kellegi teise omadest. See oleks sama hea, kui ettevõtja rahastaks oma töötaja koolitust, kuid saadud teadmiste rahastamisest lõikab kasu keegi teine.

Kindlasti leidub erialasid, mida praegu tarbetult dubleeritakse. Tasuks kaaluda näiteks Tartu Ülikooli ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli füsioteraapia õppekava ühendamist. See aitaks kokku hoida kas või personalikulusid. Keerulisem oleks valikut langetada siis, kui dubleeriv õpe on geograafiliselt eri kohtades, näiteks Tallinnas ja Tartus.

Toimetus pooldab senise tasuta õppekohtade süsteemi muutmist. Gunnar Okk on sõnastanud reformis rahastamismudeli laenuandmisega, mille puhul saaks koolilõpetaja laenu tagasimaksmisest priiks, kui oleks teatud aja töötanud Eestis. Sama süsteem võiks kaasneda välismaal õppijate rahastamisega, kes sealt saadud teadmised ja kogemused tooksid siia. See tõstaks kindlasti tööandjate kindlustunnet, et haridussüsteemist vastavalt tellimusele väljunud inimesed jäävad ka siinsele tööturule, mitte ei paki asjad ega vii maksumaksja rahastatud oskuseid mujale. See vähendaks vajadust otsida oma ala parimaid välisriikidest, nagu peavad tegema näiteks paljud IT-firmad.

Samas võib sellise laenu kustutamine lõppeda halvasti juhul, kui Eestis ei ole enam vastavat tööd pakkuda. See tähendaks, et eriala omandanud vilistlane jääb justkui kaotajaks, sest esiteks ei ole võimalik rakendada õpitut vastavalt soovile ning samuti tuleb hakata laenu tagasi maksma. Sellise laenusüsteemi vastased võivad Gunnar Oki ideed nimetada isegi trahvimismeelseks, sest karistatakse neid, kes soovivad õpingutejärgselt tegeleda mõne muu erialaga.

Toimetuse hinnangul vajaks haridussüsteem enne suuremaid muutusi täpset ülevaadet, kus läheb rahastus raisku ning millistel puhkudel see end õigustab. Ainult siis on võimalik teha järgmisi samme, mis peaksid hakkama nii maksumaksjate, õppijate kui ka tööandjate seisukohast ratsionaalsemat tulemust looma.