Rõivas, me ootame riigivõlakirju

Mees nägi loomaaias esimest korda kaelkirjakut. Ta pigistas silmad kinni ja ütles: “Seda looma ei ole olemas.” Täpselt samamoodi nagu mees selles anekdoodis käitub Eesti riik, millel ainsana eurotsooni riikidest puudub selline finantsinstrument nagu riigivõlakiri.

Äripäev julgustab valitsust riigivõlakirjade emiteerimist tõsiselt kaaluma, sest ei ole ühtegi asist põhjust eeldada, et Eesti on üksi targem kui kõik eurotsooni riigid kokku. Küsimus ei ole selles, kas riigivõlakirjad on head või pahad, kuigi ka selle üle võib loomulikult arutleda. Asi on selles, et nad on olemas ja praeguse seisuga osaleb Eesti keskpank Euroopa Liidu liikmesriigi keskpangana rahatrükis, ilma et Eesti ise vähimatki kasu saaks. Me peame raha trükkima niikuinii, aga praegu trükime seda teistele.

Euroopa Keskpanga vastse otsuse kohaselt kasvab igakuiste tugiostude maht seniselt 60 miljardilt 80 miljardile eurole ning hõlmab edaspidi ka reitinguga ettevõtete eurovõlakirju. See EKP juhi Mario Draghi suu läbi teatavaks saanud plaan ületas turgude ootused, mis olid niigi suured. Peale selle keeras keskpank intressimiinuse veelgi kangemaks: baasintress langeb 0,05% tasemelt nulli ja hoiustamise intress –0,3 protsendilt –0,4 protsendile.

Jah, võib väita, et Euroopa Keskpanga senine tugiostude programm pole soovitud tulemusi andnud ning äsjast otsust võib tõlgendada katsena pikalt põdenud patsienti voodist püsti ehmatada ja palatist välja aidata, nagu kirjutab SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel Postimehes. Negatiivsete intresside poliitikat, mis sunnib panku reserve ettevõtetele välja laenama ja majapidamisi deposiitidest hoiduma, võib ka tõlgendada kui plaanimajanduse märki. Ometi jääb tõsiasjaks, et see on ainus, mida keskpank omalt poolt majanduskasvu stimuleerimiseks teha saab.Ent Eesti seisukohalt vaadates on oluline pigem tõsiasi, et riikidel, millega me kaupu vahetame ja eksporditurgude pärast konkureerime, on olemas üks finantsinstrument, mida meil ei ole. Reformierakonna seisukoht riigivõlakirjade suhtes on olnud erakordselt jäik.

Koalitsioonierakondadest on sotsiaal­demokraadid olnud laenu suhtes positiivsemalt meelestatud, ent sellel teemal pole soovitud valitsuses piike murda, muid – suures plaanis ebaolulisi – kaklusteemasid on niigi küll ja veel.

Siiski on kergeid jää murdumise märke. Näiteks Andrus Ansipi kunagine majandusnõunik, kellest räägiti ka kui tulevasest rahandusministrist, praegune Ansipi kabineti liige Brüsselis, möönab sotsiaalmeediaarutelus, et Eesti praeguse riigivõla kahekordistamine ei oleks tegelikult probleem. Ometi pole see teema Stenbockis laual.

Eestist oleks igati mõistlik praegust olukorda endale soodsalt ära kasutada ning riigilaenuga käima tõmmata protsendise kasvu peal kiduv majandus. Jutt, et meil pole, millesse investeerida, pärineb eurorahasõltlaslikust suhtumisest, mis unustab, et Eestigi saab kord netosaajast netomaksjaks. Suurteks infrastruktuuriinvesteeringuteks on paremat aega kui praegune raske ette kujutada. Teed, elektriliinid, laiemalt energeetika ümberkorraldamine, veevärk, avalikud hooned – ja ikkagi ka Tallinna-Helsingi tunnel, mis võiks utoopiate tasemelt asise projekti kuju võtma hakata.

Eestist oleks lühinägelik jääda asendusostude juurde, osta kokku nt Euroopa institutsioonide võlakirju, jäädes vastuvoolu ujujaks ja eirates reaalsust.