Idufirmade ohtlik pahupool

Oleme kindlalt seda meelt, et vaba turg on ettevõtluskeskkonnale parim. Vaba konkurents on see, mis loob tingimused ausaks ja läbipaistvaks äriajamiseks. Sekkumine turuloogikasse on seevastu halb, sest moonutab või solgib turgu. Sekkuda on vaja siis, kui midagi on läinud viltu, paigast ära.

Idufirmasid peetakse uue äri sümboliks ja sõnumitoojaks. Nad on loonud hulganisti uusi äriajamise viise ja võimalusi. Mugavust ja lihtsust. Nad on popid ja seksikad. Kuid ühtlasi loob uus äri ka uusi ohte. See on pahupool, millest rääkida ei soovita. Näiteks sellest, et tehnoloogia abil saavad seni pigem kitsalt riiklikest monopolidest ülemaailmsed. Või et teenused kipuvad minema ühte nägu.

Iseenesest ongi loomulik, et äri soovib võtta võimalikult suurelt turult võimalikult suurt kasumit. Idu- ja tehnoloogiafirmad ei erine siin kuidagi teistest äridest, kuid on märksa võimsamad, suutes haarata hoobilt kogu maailma. Piltlikult, kui soovid teavet, kuvad brauseris Google’i või Facebooki, kui otsid hotelli, valid Booking.com-i, kui kodumajutust, siis Airbnb, ja kui taksot, siis Uberi.

Näiteks Booking.com on sedavõrd mõjukas, et dikteerib majutusasutustele nii hinna kui ka turundusstrateegiaid, ähvardades neid vastasel juhul oma süsteemist välja visata. Piltlikult on üks turuplats, kuhu pääsemiseks pead nõustuma kõigega, mida selle omanik nõuab. Ja kui sind seal ei ole, pole sind olemas. Booking.com on olnud juba mitmes riigis uurimise all oma tingimuste pealesurumise pärast. Sarnast saatust saab ennustada ka nn kodumajutus pakkuvale Airbnb’le.

Teine näide. Taksotellimise äpid on väga mugavad. Aga kas keegi tõesti kujutab ette, et kunde laeb oma nutitelefoni korraga 4–5 tükki ning hakkab kõigist taksot otsima? Eesti turul on nii Taxify, Taxigo, Taxofon, Uber kui ka veel rida tundmatu nimega äppe. Neist ainult ühega saab sama teenust kasutada kus iganes üle maailma ja seesama äpp teeb Eesti riigiametiga koostööd. Tõsi, maksuameti koostöö Uberiga on iseenesest kasulik ja õilis, aga ühtlasi tagab see sisuliselt ettevõttele riikliku tunnustuse, mida omakorda saab turunduskampaanias ära kasutada ja turgu aina juurde võita. Nii kinnistubki telefoni vaid üks äpp.

Ilmselt maailma kõige mõjukamateks on aga kasvanud Google ja Facebook. Nemad valivad, mis sisu me näeme. Enamgi, näiteks leiab Euroopa Komisjon, et USA tehnoloogiahiid Google kuritarvitab domineerivat turupositsiooni Euroopas mitte üksnes internetiotsingutes, vaid käitub Androidi operatsioonisüsteemiga sarnaselt ka mobiilides. Sarnane süsteem toimib ka Facebookis. Programm dikteerib, mida oma uudisvoos näed ja mida mitte. Et jõuda kliendini, pead täitma Facebooki reegleid. Sisuliselt on see justkui ainuke tunnel üle raskesti ületatava mäeguru, mida omab ja valvab Kerberose kombel Mark Zuckerberg, kes dikteerib ühepoolselt kõik läbipääsureeglid.

Nii läheb ka sisuloome üha enam Google’i ja Facebooki nägu. Otsitakse võtit, mis sobiks nende algoritmi. Samad firmad lähevad ühtelugu pahuksisse maksude maksmisega, kuna üleilmne haare annab neile võimaluse maksudega mängida. On igati loomulik, et ettevõte otsib optimaalsemat maksustamist, kuid see ei pruugi olla õiglane ega eetiline. Ja see õõnestab eelkõige väikesi ja keskmisi ettevõtteid, kelle võimalused maksuskeemideks on piiratud. Tõsi, näiteks Google lubas aasta alguses, et maksab Suurbritannias 130 miljonit naela makse, kuid alles pärast seda, kui sekkus maksuamet ja viis firmas läbi auditi. Hiiglastel tuleb silma peal hoida.