Tõrjuv Silvano kahjustab börsifirma mainet

Kolmapäeval korraldas börsifirma Silvano Fashion Group aktsionäride üldkoosoleku, kus ettevõtte juht Jarek Särgava andis esimese intervjuu. Samas jättis Silvano juht kohati ebaviisaka, kui mitte ülbe mulje. Nii aktsionärile kui ka Äripäeva ajakirjanikule.

Igal ettevõttel on õigus otsustada, kuidas nad liiguvad edasi organisatsioonina. Omanikel ja nõukogul on täielik voli otsustada, kes ja kuidas hakkab firmat juhtima ning mismoodi suheldakse. Samas võiksid börsifirmad olla eeskujuks, kuidas läbipaistvust saavutada ja säilitada. Tallinna börs koos finantsinspektsiooniga on selleks kokku pannud isegi hea ühingujuhtimise tava. Seda enam tundub raskelt hoomatav, miks Jarek Särgava tahab end koos Silvanoga eraldada.

Nähes ajakirjaniku intervjuud Särgavaga, tundis Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel sügavat pettumust, nimetades veebis ilmunud repliigis börsifirma juhi käitumist ülbeks, mis ei ole kohane avalikule ettevõttele.

Kui suured ettevõtted mõjutavad paljude töötajate ja koostööpartnerite käekäiku, siis börsifirmad peavad lisaks kõigele muule arvestama ka investoritega. Investor usaldab oma raha ettevõttele, kellelt ootab vastu sama lugupidavat ja ausat käitumist. Läbipaistvus ei tähenda loomulikult iga detaili avaldamist, sest börsireeglite järgi ei saagi kõike välja öelda. Samas peab avatud ettevõte (ja seeläbi ka juhtkond) suutma vastata aktsionäride küsimustele eest ära jooksmata või pead eemale pööramata. Ei ole vahet, kas investoril on ettevõttes 2 miljonit või 12 aktsiat, sest kõiki tuleb kohelda samaväärse lugupidamisega.

Võimalik, et Särgavat ajas üldkoosolekul segadusse Äripäeva puhul asjaolu, et ajakirjanik oli kohal nii aktsiaomaniku esindajana kui ka ajakirjandusväljaandena. Samas jääb arusaamatuks, miks peaks ühe või teise puhul käituma erinevalt, sest ajakirjanik vahendab samuti teiste aktsionäride huve ja vastupidi – annab koosolekust eemale jäänud aktsionäridele võimaluse saada teada, mida näiteks üldkoosoleku protokollis ei kajastatud.

Börsifirmade üldkoosolekutele ei jõua alati kõik väikeaktsionärid. Pigem tuleb päeva nimetada kordaläinuks, kui tuhandetest jõuab kohale sadakond. Sestap on veelgi olulisem suhelda aktsionäridega ka muul ajal kui ainult korraline koosviibimine.

Skeptikud ütlevad, et investor ei pea saama nii palju teavet, kuna tegelikult saab piisavalt teada juba erinevatest aruannetest, börsiteadetest ja meediasuhtlusest. Kõike, mida seadus nõuab, ka tehakse.

Pelgalt seaduses näpuga järje ajamisega ei sea börsifirma end eeskujuks. Kui ettevõte tunneb, et ta peab olema avalik, aga tegelikult ei taha seda teha, siis on ta valinud vale koha, kus teha äri. Investorid ei vaja sellist ettevõtet. Samuti ei saa aktsionär täit pilti börsiteadete ja üldkoosolekutega, kuna neid tehakse harva. Kui siia otsa lisada ettevõtte ja selle juhi kinnine suhtlusviis, siis see ainult võimendab teiste eest peitumist.