Julgus proovida uut viib edasi

Aasta alguses vahetas Eesti üks suurem tööandja Telia juhti, kui Valdo Kalmi asemel hakkas telekomifirmat juhtima rootslane Dan Strömberg. Mees, kes tuli kindla plaaniga, kuidas ettevõtet edasi juhtida. 

Kui EMT ja Elion ühinesid Telia nime alla, siis esialgu ei olnud peale logovahetuse väliselt midagi suurt märgata. Pärast juhivahetust pani Strömberg aga oma sõna maksma ja hakkas oma plaani ellu viima. Plaan, mis pidi ettevõtte muutma mitmekesisemaks ja suutma sammu pidada üleilmse arenguga, tähendas ühe ajastu lõppu mitmele senisele tippjuhile – Tiit Tammiste, Valev Tõnisson ja Piret Mürk-Dubout.

Strömbergi plaan võis esimese hooga tunduda isegi liiga julge ja riskialdis. Kuidas suudab teisest riigist toodud juht hakata kodupinnal nii laamendama, et viskab üle parda Eesti tipptegijad? Tehnoloogiadirektor Tiit Tammiste vedas aastaid EMTd, Valev Tõnisson nimetati tänavu värskelt Eesti üheks parimaks finantsjuhiks ja Piret Mürk-Dubout’ kogemused nii Eestis kui ka kontserni asepresidendina võivad mõnele tunduda asendamatute näitajatena.

Meeskond, kes seni ettevõtet vedas, tegi ju tegelikult head tööd. Kuid sellest ei piisanud emafirma juhtidele. Või kui ka piisas, siis nüüd taheti läheneda teisiti. Tõenäoliselt tunti, et Eestisse tuleb saata juht, kes suudab vastu panna kiusatusele n-ö vilistada pelgalt kodumeeskonna kasuks.

Strömberg võttiski väljakutse vastu ja leidis ühe asendaja näiteks Moldovast – kultuuriliselt taustalt võib Kadir Kale tunduda teistsugune, kuid uus finantsjuht on sellegipoolest nn oma inimene, kuna tuleb sama kontserni Moldova harust. Eesmärk ongi ettevõtte juhtide sekka tuua rohkem mitmekesisust nii rahvuste, sugude kui ka kogemustega.

Samas ei pea üle tähtsustama uue tulija päritolu, vaid saama aru tema mõtteviisist ja oskustest, mis võiks sobituda ülejäänutega. Ilmselt mõistab Strömberg rootslasena hästi oma kodumaa pealt, et kultuuriline mitmekesisus aitab pigem tulemusi parandada, kui pärsib neid. Kui võtta kõrvale ka Euroopas palju kõneainet pakkuv pagulaskriis, siis seda enam tuleb näidata tahet panustada tööjõu liikuvusse ja mitmekesisusse. Kui iga haru teeks ainult oma riigi töötajatest meeskonna, siis kaoks mõte üleilmsest suurettevõttest. Tekiks vaid juriidiline keha, mis justkui ühendab eraldiseisvaid üksusi. Tekib ainult pettekujutelm koostööst.

Kindlasti leidub ettevõtjaid, kes tahavad küll suuri muutusi, aga ei saa seda endale lubada. Olgu selleks siis rahaline põhjus või töökäte puudus. Siin peitub kindlasti tõetera, ent samas tuleb igale takistusele pidevalt otsida lahendust.

Kui ettevõte või juht soovib suurt muutust, siis peab selleks olema eelkõige tahet ja julgust. Ei ole vahet, et kas firma on kasvanud juba riigi üheks suurimaks tööandjaks või alustab alles oma teekonda. Kui ettevõte on suur, siis võtab muutus lihtsalt veidi rohkem aega.