Ärge häbenege, poliitikud

Äripäev vaatas eilses kaaneloos riigikogu liikmete, ministrite ja presidendi investeerimisportfelli. Selline asi oli üldse olemas neist 38-l, kaasa arvatud president, kuigi mitmel rohkem kausta mõõdus.

Ja statistika näidatud pilt on väga positiivne: riigikogu ja valitsuse liikmete seas  on pea kümme korda rohkem investoreid kui riigis keskmiselt. Pilti kahe aasta taguse seisuga võrreldes on tipp-poliitikas kümmekond investorit rohkem.

Sellest hoolimata pole investori moodi mõtlemist poliitikute hulgas näha, aga Äripäeva hinnangul võiks sellest kõvasti kasu olla.

Reformierakondlasest riigikogu liige Toomas Kivimägi põhjendab seda, miks ta maakleri asemel ise oma tehingud teeb, sellega, et siis saab ta pärast ka endale õlale patsutada, et ta nii targa otsuse tegi.

Asi toimib aga ka teistpidi. Kui oma raha mängus, püüab investor kõigi oskustega selle kaotamise riski miinimumini viia. Oma taskust kinni makstud õppetunnid on valusad, kuid mõjusad.

Tehtud valikute ja nende rahalise mõju seose nägemise oskus on elementaarselt vajalik ka seadusandjale. Päris huvitav, kui palju isiklikku raha oleks ministrid valmis panema Tallinna linnahalli-konverentsikeskuse projekti, investeeringuks nad seda ju nimetavad. Või Riisipere–Turba raudteelõiku, isegi kui sealt rahva hüve nimeline suurus maha võtta.

Karta, et investori moodi mõtlemine tähendab ainult numbrirea vaatamist, pole põhjust. Mängib ju ka börsil olulist osa usk ettevõtte juhtidesse või üldine meeleolu. Aga jah, numbritest mööda vaatamata ei saa.

Kui üldiselt investeerimisest ja selle kaudu oma tuleviku kindlustamisest on poliitikud valmis rääkima tunde, siis enda investeeringute kommenteerimise koha pealt on suu vett täis. Nagu oleks tungitud nende päris isiklikku ruumi. Mingit põhjust investeerimist häbeneda ju pole. Vastupidi, kellele veel siis usaldada riigi raha paigutamise eest hoolitsemine kui mitte neile, kes ka enda rahaga midagi oskavad ette võtta.

Investeerimine Eesti aktsiatesse annab ka kaudsema signaali, et poliitikul on usku riigi käekäiku. Loomulikult saab ka kiirelt areneva majanduskeskkonnaga riigis ettevõttena ebaõnnestuda, aga kiratsevas ümbruses on see võimalus suurem ja raha kaotuse oht samuti.

Valdavalt ongi poliitikud Eesti aktsiatesse investeerinud. Puhtalt portfelli hajutamise mõttes võiks aga vaadata ka natuke kaugemale ja kui summa lubab, ei maksaks paari aktsiaga piirduda.

Kui aega süveneda pole, saab ideid kas või siitsamast lehest investor Toomase tegemisi jälgides.

Kuidas jääb kartusega, et poliitiku otsused tulenevad tema ühe või teise firma aktsionäriks olekust? Tõsiseks ohuks seda pidada ei saa. Sest kui osalused on deklareeritud ausalt, siis pole ju seose tõmbamine ettevõttest poliitikuni keeruline ja konkurendid seda juhust juba kasutamata ei jätaks. Ilmselt ei pane 50 või 100 aktsia omamine ka kuskile neid niite vedama.

Päris selget pilti poliitikute investeeringutest puhtalt deklaratsioonide järgi kätte siiski ei saa. Nimelt jäävad kõik ettevõtete kaudu tehtud investeeringud varjatuks. Lisame siia nende kidakeelsuse ja juba jääbki pilt poolikuks.