Palgad peavadki paisuma

Vastsed palgakasvunumbrid ja muud tublid makronäitajad avavad eeldatavasti peatselt diskussiooni, kui pikalt pidu kestab ja ega ometi katk juba piduliste selja tagant halli näoga ei luura. Tegelikult pole muidugi teab kui suurt pidu lahtigi: kuna keskkond meie ümber kosub, võtame tasapisi juurde meiegi.

Jah, teise kvartali brutokuupalga peaaegu et seitsmeprotsendine tõus eelmise aasta sama ajaga võrreldes on päris pikk samm, eriti arvestades seda, et Eesti Pank hoiatab liiga kiire palgakasvu eest juba mõnda aega. Palkade tootlikkusest kiirem kasv on viimaste aastate refrään, mille iga meediatarbija ilmselt une pealt suudab ette laulda: vähem on neid, kes teavad tootlikkuse suurendamise saladusi.

Ometi peegeldab kiire palgakasv Eesti majanduse hetkeseisu adekvaatselt. Äripäev ütleb, et palgad peavadki kasvama, sest tööjõuturu seis nõuab seda – ja kuni turg palgatõuse nõuab, neid ka tõstetakse. Palgad tõusevad loomulikult kiiremini sektorites, kus töökäte puudus on teravam: igati mõistuspärane. 

Teiseks on palgad viimasel ajal kiiremini tõusnud neil aladel, kus nad on seni olnud miinimumi ümber. Seegi on täiskasvanuikka jõudnud liberaalse demokraatliku riigi jaoks normaalne – arusaam, et madalapalgaline tööjõud on konkurentsieelisena oma aja ära elanud, võiks juba hea mitu aastat vana olla. 

Pealegi, reaalpalga kasv on absoluutpalga kasvust siiski peaaegu poole väiksem. Tõenäoliselt tõmbab palgatõusutempo natuke tagasi tuleval aastal, kui viiesajaeurone maksuvaba miinimum kehtima hakkab, kuid tarbijahindade tõus sel mõjul pikkade aastate peale küll vaevalt et venida laseb. Nõnda nagu hinnatõusud paisutavad palkasid, võimaldavad kõrgemad palgad jälle hindu tõsta. 

Eesti Pangal on olnud kombeks hurjutada, et palku ülearu kiiresti ei tõstetaks, sest tootlikkus ei kipu järele jõudma. Siiski ei saa ettevõtjad palgatõususurve vastu just palju parata – eks nad teavad neid tootlikkuse muresid ise liigagi hästi. Samamoodi jälgitakse tegelikult vägagi hoolega seda, et palgakulud kasumireaga ülearu suurde vastuollu ei läheks. 

Arvestades, et ettevõtlussektori kogukasum kasvas tänavuse ja eelmise aasta teise kvartali võrdluses lausa 22 protsenti, ei saa suurt pilti vaadates öelda, et palku oleks kasumite arvelt tõstetud. See on väga ilus ja eeskujulik number, mis lubab ettevõtjatel nii investeerida kui ka töökäte pärast konkureerida.

Ent ettevõtja, kes rajab oma ärimudeli madalatele palkadele või koguni maksudega nihverdamisele, saab vaevalt oma tegevuse üle uhke olla, ning kui sellised ärid hääbuma hakkavad, tuleb see Eesti majanduse tervisele suures plaanis pigem kasuks – kuigi on asjaosalistele endile arusaadavasti ebameeldiv. Konkurents töökäte pärast teeb sääraste ettevõtete elu aina keerulisemaks. 

Palgakulusid suudavad edukamalt katta muidugi need ettevõtted, mis keskenduvad unikaalset väärtust loovate toodete ja teenuste pakkumisele. Loota, et palgatõus peatub või kuskilt on oodata madalapalgaliste töökäte pealevoolu, oleks lapsik ja lühinägelik.