Kaja Kallas õpetab rehepappi tegema

Kui Kaja Kallas soovitas Eestil euroraha ümberjaotamise juures rõhuda okupatsioonikogemusele, et nõukam noos koju tuua, sattusid omavahel lühisesse tema eurosaadikukogemus ja roll Reformierakonna vastse juhina.

Nimelt käis Kallas napilt enne Reformierakonna juhiks kinnitamist välja oma suure narratiivi: see on isemajandav, st ilma eurotoetusteta hakkama saav Eesti. Nüüd, soovitades Suurbritannia euroliiidust lahkumise järel suurusjärgus 13 miljardi euro võrra lahjemaks jäävast euroliidu pajast endale rasvasema kondi saamise nimel rõhuda okupatsioonikahjule – ei saanud me siin mingit majandust arendada sovetiajal, no ei saanud! –, siis on see igapidi silmakirjalik suhtumine. Ühelt poolt liberaalina – loodetavasti – mõistab Kallas, et mis tahes toetused, olgu ­euro- või muud, ettevõtluskeskkonda mitte ei arenda, vaid pärsivad; ja teiselt peab ta heaks püüet kätte saada see viimanegi põhjakaabe, enne kui kõne alla tulevad varud kokku kuivavad. See on pesuehtne rehepaplus.

Aga vähe sellest. Kaja Kallas, see, mis te teete, on nii Urmas Reinsalu. IRLi minister Reinsalu on okupatsioonitondiga võidelnud juba hea mitu aastat, ja paraku on tema ka üks väheseid äravalituid, kellele see kummitus ennast pidevalt ilmutab. Kõrvalt vaadates paistab see nagu võitlus luupainajaga, mille põhjustatud piina tunneb see, kellel painaja peal käib. Üldiselt on inimesed ikka oma eluga edasi läinud – ja olgem ausad: me oleme iseseisev riik ikkagi juba veerand sajandit. On aeg lõpuks sellest posttraumaatilisest kogemusest üle saada. Muidu tuleb jälle Tarja Halonen ja soovitab sedasama, ja meil siin ei jõuta ära solvuda. 

Muidugi võib siinkohal vastu väita, et me peame oma huvisid Euroopas ikka hästi kaitsma, ja kui me saame kuidagi mõjutada seda, mis meile sealt ette nähtud, siis tuleks teha nii, et meile nähtaks ette võimalikult palju. See aga näitab, et me suhtume Euroopa Liitu nagu N Liitu, kus riiki varastada või ära kasutada peeti auasjaks. Euroliidu rahasse võiksime aga pigem ikka suhtuda nagu iseenda omasse. Ka Saksa maksumaksja raha on maksumaksja, st meie enda raha, millesse on põhjust suhtuda mõistlikult ja heaperemehelikult.

Isemajandava Eestiga kolmekümne aasta tagusele Siim Kallase, Edgar Savisaare, Mikk Titma ja Tiit Made IME-le reveranssi tehes sattus Kaja Kallas sellesse ELi ja N Liidu paralleeli tõmbamisse juba niikuinii, ilmselt tahtmatult – nn suure narratiivi küsimus paistis teda tabavat ootamatult ning nii osutus vastus läbimõtlematuks.

Iseenesest on eurotoetuste vähenemine ja lähenev lõppemine Eesti jaoks kahtlemata oluline teema. Eestis on seda teemat kõige põhjalikumalt käsitlenud Urmas Varblane, kes on aastaid kõnelenud vajadusest läbi mõelda meie tulevikustsenaariumid ajaks, mil meil tuleb ise hakkama saada. Tema sõnum on lühidalt kokku võttes olnud, et Eesti peab vähendama sõltuvust eurotoetustest ja praegused toetused ära kasutama nii, et juba üsna pea ilma nendeta edukalt toimida.

Lõppeks, me ei ütle ju ka, et see okupatsioonile rõhumine taktikana Euroopas ei toimiks või tulu ei võiks tuua. Mis see veerand sajandit siis vana Euroopa sajanditepikkuse ajalooga ikka on. See ei tundu aga lihtsalt väärikas – eriti olukorras, kus ta Eestis kunagi liberaalsuse lippu kandnud erakonna juhina oma suure ideena reklaamib eurotoetusteta hakkama saavat Eestit.