Reede 2. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Mis saab pärast Weberit?

15. veebruar 2011, 08:11

Alles eelmisel esmaspäeval rääkis Ragnar Nurkse mälestusloengute raames Eesti Pangas loenguga esinenud Deutsche Bundesbanki president professor Axel Weber euro võimalustest ja eesseisvatest väljakutsetest. Loeng oli igati Saksamaa LV keskpanga presidendi ja Euroopa Keskpanga võimaliku tulevase presidendi vääriline.

Miski ei andnud vähimatki märki järgnevatest sündmustest, kirjutab tänases Äripäevas peaministri nõunik Kalev Kukk.

Vaevalt 24 tundi hiljem teavitas Axel Weber Bundesbanki juhatust oma otsusest jääda kõrvale ametlikult veel mittealanud võidujooksust 31. oktoobril vabanevale Euroopa Keskpanga presidendi ametikohale ja ühtlasi loobumisest kandideerida Bundesbanki presidendiks teiseks ametiajaks. Kõrvalt vaadatuna näisid Weberi šansid lausa hiilgavaina, pealegi tundus olevat mõeldamatu, et Saksamaa, kes viimase kriisi ohjeldamisel oli mänginud Euroopas võtmerolli, jäänuks pärast prantslase Jean-Claude Trichet lahkumist tühjade pihkudega. Euroopa Keskpanga järgmise presidendi koht oli Saksamaa jaoks rohkem kui prestiiži küsimus. Seda enam, et Weberi seljataga seisis kaljukindlalt liidukantsler Angela Merkel isiklikult.
Kuigi Axel Weber oli juba rohkem kui aasta jagu endale kuuma sütt pea peale kogunud, tuli tema kõrvale astumine laiema avalikkuse ja majandusringkondade jaoks nagu välk selgest taevast. Saksamaa neljapäevastes, reedestes ja laupäevastes suurtes päevalehtedes oli Weberi teema samaväärne Mubaraki võimult lahkumisega Egiptuses.

Axel Weberi „taandamine“ oli saanud täishoo sisse hetkest, kui ta eelmise aasta mais astus kompromissitult vastu Euroopa Keskpanga otsusele hakata järelturult ostma Iirimaa, Kreeka ja Portugali riigivõlakirju ning sellega nende eelarvedefitsiiti kaudselt rahastama. Pehmelt öeldes oli see otsus karjuvas vastuolus Saksamaa rohkem kui 60aastaste rahapoliitiliste põhimõtetega. Vaikiv nõustumine selle otsusega oli Weberi poolt välistatud. Avaliku vastandumisega Euroopa Keskpanga otsusele oli ta juba siis sillad enda järel põletanud. Ta tõugati sisuliselt Trichet kõrvalt pingiservale.

Axel Weber, kes oli 2004. aastal ootamatult tõusnud Kölni Ülikooli professori toolilt vähemalt kaheksaks aastaks Bundesbanki presidendi ametisse, oli rahapoliitikas tuntud hardlinerina selle sõna kõige paremas mõttes. Eurot tarbiva Lõuna-Euroopa jaoks muutus ta seevastu üha sobimatumaks.

Axel Weberil polnud mõtet ka jätkata Euroopa Keskpangas ignoreeritava Saksamaa keskpanga presidendina, mistõttu ta otsustas järgmise sammuna sellelt kohalt lahkuda juba 30. aprillil, s.o aasta enne tähtaja kukkumist.
Kui vaadata tagasi, siis midagi sarnast, kuigi tollal puhtalt siseriiklikult ajendatuna, on Saksamaal kord juba juhtunud. 1991. aastal astus Bundesbanki presidendi ametist tagasi Karl Otto Pöhl, kelle südametunnistus ja vastutustunne ei lubanud tal Saksamaade taasühinemisel minna kaasa tollase liidukantsleri Helmut Kohli tühja DDR-i marga poliitilise revalveerimisega D-margaks, mis tõi endaga kaasa n.ö palgašoki ja muutis uute liidumaade niigi viletsa majanduse tööjõuhinna plahvatusliku tõstmisega üleöö täielikult konkurentsivõimetuks. Teisalt on Weberi lahkumises palju sarnasust eelmise Saksamaa liidupresidendi Horst Köhleri (kes on muide samuti erakordselt kõrgelt hinnatud rahandusekspert) emotsioonidest ajendatud mullusuvise tagasiastumisega, mis pani Saksamaa rääkima muuhulgas järjekordsest „Köhleri-tegemisest“.

Päris kindlasti on seekordses võidujooksus Euroopa Keskpanga presidendi ametikohale sakslased nüüd mängust väljas. Vähegi arvestatavad mehed on liiga Weberi nägu. Kui tõsine mõra löödi sellega inflatsioonivastasesse rindesse selle käilakuju areenilt lahkumisega, on vara öelda. Päris kindlasti viis see põhimõttelise lõhe süvenemisele Euroopa rahapoliitikas.

Saksamaa ja Bundesbank tulevad sellest ilmselt ilma suuremate kaotusteta välja, kui jätta siinkohal kõrvale Axel Weberiga isiklikult juhtunu. Bundesbanki järgmise presidendi ja seega ka Euroopa Keskpanga nõukogu liikme kohale on tõenäolisim kandidaat 2006. aastal pangast endast Angela Merkeli majandusnõunikuks tulnud saksa pakkumispoolse majanduskoolkonna selgepiiriline esindaja Jens Weidmann, kelles nähakse mantlipärijat Bundesbanki üle-eelmisele ja Euroopa Keskpanga eelmisele „peaökonomistile“ legendaarsele Otmar Issingule.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
18. February 2011, 09:05
Otsi:

Ava täpsem otsing