Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Efektiivseimad e-teenused tagavad ideekonkurss ja koordineeritus

15. märts 2011, 07:26

Valimistulemuste edastamisel tekkinud tarkvaraprobleemid polnud kellelegi vist  esimene märk, et riigi IT-lahendustega midagi valesti on kirjutab tänases Äripäevas Smartlink OÜ tegevjuht Margus Kreinin.

Algpõhjuseid tuleks siiski otsida mujalt kui tarkvarast endast või it-firmadest. Korraldatud riigihanked ei täida täna oma funktsiooni.

Iga uus ja innovatiivne lahendus on mõeldud eelkõige kasutajatele. Tänaseid IT-lahenduste riigihankeid võiks aga võrrelda näiteks mööbli masstootmisega – kirjeldatakse, milline peab olema ning odavaima pakkumise tegija saab konveieri tööle panna.

Et meie e-riik oleks ka tõepoolest teistele eeskujuks ja meie it-tiiger poleks hoopiski topis, nagu teda saatejuht Aarne Rannamäe Valimisstuudios nimetas, tuleks alustada süvaanalüüsiga, kas me soovime muuta senist tööharjumiste käitumisloogikat ja milliseid uusi võimalusi meile IT lahenduste kasutuselevõtt toob. Vaid nii saab riigihanke tellija teada, mida ta tegelikult vajab. Ja kuidas see kasutajale sobib.

Möödunud aastal teatas Riigikontroll, et kolme ministeeriumi auditeeritud IT-arendustest suudeti projekt ellu viia tähtaegselt, kavandatud mahu ja funktsionaalsusega vaid pooltel juhtudel. Auditi tulemusel soovitati enne projektide algatamist hinnata nende teostatavust, teha tasuvusanalüüs ning järgida projektijuhtimise reegleid. Paraku näitab kogemus kümnete riigihangetega, et enamikel juhtudel teostab tellija süvaanalüüsi koos teostajaga, kui viimane on juba välja valitud. Alles analüüsi käigus selgub aga tööde tegelik maht.
See tähendab, et riik kui tellija täna tegelikult ei tea, mida tellitav lahendus endast üldse kujutab, kui kaua võtab aega selle tegemine ja kui palju on selleks vaja ressurssi. Parimal juhul on teostajal aega aasta, ent selle sisse ei mahu korralik testplaan ega juurutus, mis tagaksid, et lahendus ka töötaks.

E-riigi mõte peaks olema innovatiivsed lahendused, mis teevad kasutaja elu kergemaks, võtavad vähem aega ja vaeva. Tänane tendents on aga seniste tööharjumuste toetamine tarkvaraga, mis pahatihti teiste süsteemidega suhelda ei taha.

Abiks võiks siin olla rakendusuuringud, mis võimaldaksid kaasata ülikoole ja on maailmas levinud praktika. Rakendusuuringutega on võimalik kindlaks teha, kuidas ideelahendus erinevate süsteemidega suhtleb või kuidas ta seda teha võiks. Surve konveierliinil tootmiseks lõppeb tihti just sama kurvalt nagu valimistulemuste edastamine. 

Õigupoolest võiks ITd võrrelda ehitusega. Nii nagu uute hoonete planeerimisel korraldatakse enne soodsaima ja elukeskkonda sobivaima lahenduse leidmist arhitektuurikonkurss, võiks e-lahenduste tellimisel korraldada ideekonkursi. See eeldab, et pakkuja saab tellija probleemist aru, tal on olemas mingi visioon ja mudel, kuidas probleemi lahendada ja ära jäävad lahendused, kus ühele või teisele aspektile pole sootuks mõeldud.

Peamine argument ideekonkursi vastu on ilmselt raha – parimad lahendused võtavad paratamatult ka rohkem raha. Pealtnäha. Iga loodud, kuid hästi mitte toimivat lahendust tuleb edasi arendada ja iga lisaarendus nõuab raha. Halvimal juhul tuleb alustada nullist. Kui riik suudaks e-teenuseid arendada koordineeritult ja iga ministeerium ei telliks endale oma isiklikku süsteemi, poleks ideekonkurss probleem. Kui avaliku sektori käsutuses oleva info- ja kommunikatsioonitehnoloogia juhtimine oleks ametkondadeülene ja koordineeritud, ei oleks parima lahenduse tellimine kallim analüüsita riigihankest, pigem vastupidi. Ning teostajafirma ei pea elama hirmu all, et tellija lepingus kirjeldamata jäänud lisaarendusi nõuab, soovimata nende eest maksta.

Kuidas selleni jõuda, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia oleks üks riigi prioriteete mitte üksnes sõnades, vaid ka tegudes? E-riigi akadeemia jagab Eesti kogemust välismaistele huvilistele, enamasti kolmandatele riikidele. IKT Demokeskus tutvustab siin välja töötatud lahendusi väliskülalistele üle maailma – ent demokeskus on eraalgatus, ettevõtete endi huvist loodud mittetulundusühing. Valitsuse tasandil IKTst justkui räägitakse ja ei räägita ka.

Tõeliseks pildile pääsemiseks on vaja koordineeritust. Miskipärast ei näi aga üksmeelt kusagilt. Isegi huvi mitte. Riigikogusse kandideerinud erakondadest pöörasid IKT-le tähelepanu vaid IRL ning Reformierakond. Teised ei puudutanud teemat üldse või tegid seda äärmiselt napisõnaliselt. Iga ministeerium vastutab oma e-teenuste ja -lahenduste eest ise, riigi lahendusi tellib majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning kohalike omavalitsustega tegeleb hoopis siseministeerium. Seal vahel on veel ka Riigi Infosüsteemide Arenduskeskus, mis EASi kombel raha jagab ja selle kasutust kontrollib.

Füüsikaseadusedki ütlevad, et kui ühte asja tirida mitmes suunas, ei hakka ta liikuma, vaid seisab paigal. Nii ka IT-tiigriga, keda vähemalt kodanikud tahaksid hüppamas näha – et e-teenused oleksid turvalised ja kasutajasõbralikud ning Skype ei jääks ainsaks, mille järgi Eestit teatakse. Et tiiger jälle kõrgele ja kaugele hüppaks, on vaja ühtset koordineerimist, analüüsi ja ideid.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
15. March 2011, 07:27
Otsi:

Ava täpsem otsing